Kodune kultuurisoovitus | "200 meetrit" kui südamlik empaatiaharjutus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"200 meetrit" Autor/allikas: Celin Kirschfink

Ei juhtu just tihti, et Eestis oleks võimalik näha Palestiina värsket kinokunsti, eriti rõõmustav on aga see, kui tegemist on ka tõesti tipptasemel teosega. Režissöör Ameen Nayfehi "200 meetrit" esilinastus Veneetsia filmifestivalil ja võitis seal ka publiku lemmiku preemia, nüüd on filmi võimalik näha PÖFF-i veebikinos.

Tõsiasi on muidugi see, et kui mõtleme Palestiina filmile, siis eon vist alusetu loota, et juttu ei tuleks lõppematust konfliktist Iisraeliga. Režissöör Ameen Nayfeh võtab samuti selle teema fookusesse, kuid taandab selle ühe perekonna traagikaks: naine ja lapsed elavad Iisraelis, isa aga paraku oma ema juures Palestiinas. Kuidas on pereelu sellises olukorras võimalik? Vastust sellele küsimusele tuleb peategelasel Mustafal (Ali Suliman) hakata otsima olukorras, kus tema poeg satub ootamatult haiglasse ja tal on vaja kiirkorras teisele poole müüri pääseda.

Kui esimesed mõnikümmend minutit mõjuvad kaugelt ja liigagi võõrapäraselt, kuna on keeruline täpselt mõista, milline on selle perekonna igapäevane reaalsus – miks nad lahus elavad, kuidas nende argielu korraldatud on, kuhu mees täpselt töölt sõidab –, siis vähehaaval leiab film oma käigu ja joonistuvad välja usutavad karakterid, kellele on lihtne kaasa elada. Kavalalt kasutab Nayfeh ära ka žanrifilmi elemente, et rääkida lugu ühest lõhestunud rahvast ja kultuurist: põgenemine teisele poole müüri on kujutatud tempoka montaaži ja trillerliku rütmiga, meenutades kõige pinevamaid Hollywoodi põnevusfilme.

Üllataval kombel ongi "200 meetrit" universaalne eepiline lugu, milles võib tajuda teatavat hollywoodilikku mõõdet: peategelased on reljeefsed, aga kaugeltki mitte staatilised, neis toimuvad pidevalt arengud ja ootamatud muutused, samuti annab Palestiina-Iisreali konflikti kujutamine läbi ühe perekonna loole juurde ka tugevat üldistusvõimet. Lisaks kõigele muule näeb film ka enneolematult ilus välja, operaator on ka kõige trööstitumates oludes suutnud tabada mingit lummavat koleduse ilu.

Pealtnäha väike draama, mis tõenäoliselt jääbki suurema tähelepanuta, kuid reaalsuses on "200 meetrit" niivõrd köitev linateos, millel oleks igati potentsiaali haarata ka kommertslikuma filmikunstiga harjunud vaatajat.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: