Kodune kultuurisoovitus | Valusalt realistlik krimilugu "Easttowni Mare"

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Easttowni Mare" Autor/allikas: TT NYHETSBYRÅN / Scanpix

Põhiline probleem, miks ma enamikke krimisarju vaadata ei suuda, on pateetiline ebausutavus. Head on eriti head ja pahad on eriti pahad, juhtlõngad ilmuvad alati imeväel eikusagilt välja ja loojutustuse jaoks soodne struktuur on pahatihti etteaimatav. Värske HBO sari "Easttowni Mare" ("Mare of Easttown") heidab selle kõik kõrvale ja mängib just häiriva argisuse peale.

Kui avalõigust võib jääda mulje, et "Easttowni Mare" on midagi erakordselt unikaalset, siis otseselt mitte: siingi on palju klišeesid, millest vist ühe krimisarja puhul ei pääse. Peakangelaseks on eluga tupikusse jõudnud uurija – antud juhul küll naistegelane, mida näeb harva –, kelle isiklikud probleemid hakkavad vähehaaval tungima ka tema töistesse asjaajamistesse. Lisaks on see kõik paigatud ühte mõnusalt väljasurnud Ameerika väikelinna, mis annab selle indiefilmiliku mõõtme. Selline piiratud keskkond on aga suurepärane kasvulava üheks kompleksseks krimimüsteeriumiks: kõik inimesed on üksteisega vähemal või rohkemal moel seotud, seega pea igaüks võib olla kahtlusalune.

Eriti silmapaistav on aga "Easttowni Mare'i" elutruudus, mis ühelt poolt paistab silma süžees – müsteerium, mida lahendama hakatakse, ei ole kaugeltki utoopiline, vaid ebamugavalt tõenäoline –, kuid teisalt näeb seda ka igas kõige väiksemakski detailis. Näiteks pole sarjas klassikalises mõttes ühtki hollywoodilikult ilusat inimest, vaid kõik tegelased on raskest elust räsitud, kottis silmaaluste, väljaveninud riiete ja sassis soenguga. Samuti ei üritata kordagi tegelaste otsuseid ratsionaliseerida, vaid inimesed lihtsalt teevad ilma ühegi selgituseta valesid otsuseid. Nii lihtsalt on, inimene on üks ebaratsionaalne tegelane, kellele on teatav kalduvus enesehävitusele juba sisse programmeeritud.

Kui aga ka kõik eelnev veel veenda ei suuda, siis sarjas teeb oma karjääri ühe parima rolli teeb Kate Winslet, kelle kehastatud politseiuurija on uskumatult mitmetahuline. Pealtnäha on ta tõbras, kes ei lase ühtki inimest endale ligi, ülbitseb ja ironiseerib ega üritagi seejuures teisi inimesi enda ümber mõista. Samal ajal mõjub ta otsekui peeglina meile kõigile: kes poleks keerulistes situatsioonides end teiste inimeste peale välja elanud ning tabanud alles hiljem, et ehk võinuks teisi käituda? Mina tunnen end Winsleti kehastatud uurijas sajaprotsendiliselt ära, võiks isegi öelda, et ta on mu spirit animal.

Kirjutan sellest sarjast küll praegusel hetkel olukorras, kus nähtud on vaid nii umbes pooled episoodid – kokku ilmub seitse jagu, praeguseks on avaldatud neist neli –, kuid loodetavasti annab see indu mõnel vaatajal veel ree peale hüpata. Ajastul, kus Netflix ja Amazon Prime heidavad kogu sarja tervikuna vaataja ette, tasub nautida veel neid üksikuid pärle, kui saab nädal aega uut episoodi oodata. See aitab lool settida ja tekitab lisapõnevust, mille bingewatch'imine on täielikult välja suretanud.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: