Kodune kultuurisoovitus | "I Am All Girls" tutvustab Lõuna-Aafrika kommertskino

Filmifestivalid on alati pakkunud võimaluse mõtteliseks kinoturismiks, et vaadata ka nende riikide linateoseid, kust ei oskakski võib-olla filme oodata. Õnneks näeb vähemtuntud filmimaade linateoseid üha tihedamini ka voogedastusplatvormidel, heaks näiteks on Lõuna-Aafrika Vabariigi lavastaja Donovan Marshi "I Am All Girls", mis leiab silla riikliku omapära ja vaatajasõbralikkuse vahel.
Kui tihti võib kohalik vaatajasõbralikkus tähendada midagi "Klassikokkutuleku" sarnast, millega pole inimesel väljaspool seda kultuurikonteksti mitte midagi peale hakata, siis "I Am All Girls" näitel pole kommertslikuses midagi halba. On ju tänuväärne, kui festivalidel saame näha tugevaid sotsiaaldraamasid või peene käega vormitud arthouse-kino, kuid laiema auditooriumi kõnetamist ei peaks ka tingimata häbenema. "I Am All Girls" ongi oma vormilt hollywoodilik krimilugu, kuid seal on sees piisavalt kohalikku essentsi, mis eristab seda tavalisest B-kategooria Ameerika põnevikust.
Temaatiliselt on "I Am All Girls" muidugi hingekriipivalt valus: tõsielulistel alustel põhinevas filmis kistakse lahti aastakümnete tagune juhtum, kus üks LAV-i kriminaal tunnistas kohalike laste smuugeldamist Iraani rikkuritele. Sündmustik trügib aga tänapäeva, kui äkitselt hakkavad hukkuma kunagised jätised. Seda teemat avatakse aga mitmekülgselt, näidates nii korrumpeerunud politseijõude, idiootidest võimunässakaid kui ka muudsuguseid pätte ja kaabakaid, kes kõik tegelevad laste äritsemine ja selle teema kinnimätsimisega. Raske on küll tõmmata piiri, kust läheb reaalsus ja kust fiktsioon, kuid oma mõttelise aegruumi kehtestab režissöör Donovan Marsh kindlasti ja sunnib ka pärast veebist juurde lugema, et kõhedast olukorrast rohkem aimu saada.
Kuigi "I Am All Girls" ei jää kindlasti pikaks ajaks meelde ning seal on omad vead – mõned näitlejatööd mõjuvad liiga rabedalt ning stsenaarium väärinuks toimetamist ja veidi elavdamist –, siis näitab see Netflixi poolt positiivset tendentsi. Suurkorporatsioon, kellel on raha jalaga segada, võikski vabalt haarata endale rahvusvahelisi tootjaid ja nende kohati hulljulgeid ideid rahastada, pakkudes seeläbi vaatajatele ka palju mitmekülgsemat ja eriilmselisemat sisu.
Kui filmifestivalid katavad igati ära tõsisema poole draamate ja kunstikino poolelt, siis voogedastusest vaataksin ise küll hea meelega näiteks Moldova õudukaid, Nigeeria ulmekaid või Kasahstani krimkasid. Antud juhul siis saame näha Lõuna-Aafrika Vabariigi thrillerit. Väga äge.