Sisu poolest liigitub "Oxygen" nende kümnete ja kümnete ulmefilmide ridadesse, mis küsivad: mis saab siis, kui elu Maal pole enam võimalik? Alexandre Aja värske linateos pakub lahenduseks suure hulga inimeste külmutamist krüogeenkapslites, mis saadetakse siis valgusaastate kaugusel olevale planeedile, kus elu peaks teoreetiliselt võimalik olema. Kahjuks ärkab aga Liz (Melanie Laurent) oma kapslis ootamatult üles ja avastab, et hapnikutase väheneb jõudsalt. Loetud minutitega peab ta leidma lahenduse, kuidas ikkagi ellu jääda.

Vaatamata sellele, et "Oxygen" ​–​ filmi pealkirja vormistatakse mõnedes allikates ka "O2", mistõttu arvasin mõni kuu tagasi filmipressist lugedes, et Netflix ostis ära samanimelise Eesti spioonifilmi –​​ on tõupuhas kosmoseulme, siis tänu Alexandre Aja kogemusele õudusfilmidega on oluline osa ka õõval ja vaimsel terroril. Seal ei näe siiski "High Tensioni" laadset veristamist ega "Piranha 3DD" tasemel jaburdamist, pinge on ikkagi ennekõike psühholoogiline, ent see ei tähenda, et film oleks kuidagi visuaalselt üheülbaline.

Kogu tegevus toimub klaustrofoobses kapslis, kuid kümnete võttenurkade, minevikumeenutuste ja tiheda montaaži abil ei teki kordagi tunnet, et vaatame tegelikult lihtsalt kapslis lesivat naist, kes räägib arvutiga juttu. Vastupidi, pingele kruvitakse minut-minuti järel vinti peale ja see väljendub ka visuaalselt: mida madalamale langeb kapsli hapnikutase, seda hüsteerilisemaks muutub ka pildikeel. Liz näeb alatasa nägemusi ning arvutiprogramm MILO antud sõnumid tekitavad kahtlusi, keda peaks ikkagi uskuma. Mitmed sisupöörded tasuvad end ära ning film kulmineerib võimsalt.

Rõõm on näha, et Netflixi jaoks ei tähenda žanrikino mitte lihtsalt B-kategooria trillereid ja odavaid põnevikke, vaid aeg-ajalt satub vahele ka päriselt tugevaid ulmefilme, mis kasutada täiel määral ära voogedastusplatvormi võlusid. Kas ma kujutaksin seda filmi ette kinolevis? Ilmselt mitte, "Oxygen" on peenhäälestatud toimima just koduselt teleriekraanilt, kuigi isiklikult ei ütleks ära ka suurelt ekraanilt vaatamisest. Mõnele žanrikino festivalile sobiks film tegelikult igati.

Õudus- ja ulmefännide jaoks lausa kohustuslik vaatamine. Võimalik ka, et pärast "High Tensionit" üldse parim film, mille Alexandra Aja teinud on...