Kalver Tamm. Absoluutselt tõsiteaduslik õpetus õudusfilmist eluga väljatulemiseks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kaader filmist "Hellraiser" Autor/allikas: Kaader filmist

Õudusfilmide tegelased kipuvad tegema korduvaid tüüpvigu, millel võivad olla tihti ka dramaatilised või lausa letaalsed tagajärjed. Kuidas hoiduda neist eksimustest (täiesti tõenäolises) olukorras, kui keegi meist ise mõne verdtarretava linateose kangelaseks peaks sattuma, küsib Kalver Tamm Müürilehes.

"Lootusetus olukorras ainult loota tasub," laulis muinasjutuvestja klassikalises lasteetenduses "Lumekuninganna". Hans Christian Anderseni originaalloos meisterdas saatan peegli, mis puruks läks ja mille killud inimestele südamesse puurisid ning silma lendasid, muutes südame tundetuks jäätükiks ja silmad võimetuks milleski või kelleski head nägema. Kõlab ju natuke nagu õudusfilmi kirjeldus, küll ilma lõbusate laulukeste ja õnneliku lõputa. Ühel korralikul muinasjutul on õudusfilmi potentsiaali küll.

Kuidas aga käituda, kui kuri saatus on paisanud sind ennast situatsiooni, kus tuleb loota, et vead ikka õnneliku lõpuni välja? Lootusetus olukorras tuleb esmajoones loota iseendale. Võid muidugi oodata mingit jumalikku vahelesegamist või loota viimasel hetkel saabuvale abiväele, aga seni tuleb ikkagi endal elus püsida. Järgnevalt jagangi mõned praktilised näpunäited, mille olen aastate jooksul nii omal käel tudeerides kui ka HÕFFi kolme-neljapäevastel kursustel osaledes omandanud. Sest ainult piisava ettevalmistuse korral on võimalik õudusfilmis õnnelikku lõppu oodates mitte pead või kätt või sisikonda kaotada.

Esmalt tuleb muidugi ära tunda, et oled sattunud situatsiooni, kus oma järgmised käigud tuleb erakordse hoolikusega läbi mõelda. Sest enne kui saab hakata rääkima kohastest ja mitte nii kohastest meetoditest ja nippidest, mida rakendades on võimalik alatul kombel sinu elu kallale kippuva maniaki või kummituse või looma käest elu ja kõigi jäsemetega pääseda, tuleb aru saada, et tegevus on üldse arenemas suunas, kus midagi nurjatut on nurga taga hiilimas. Kaugeltki mitte iga kord ei ähvarda sind metsa minnes surmaoht. Iga kord keldrisse moosipurki otsima minnes ei tule hiljem risti ette lüües kõigekõrgemat tänada, et eluvaim ikka sisse jäi (moosi tuues väldi tingimata tolmunud raamatute lugemist, eriti selliste, mis on kirjutatud ladina keeles ja illustreeritud piltidega, mis ka Vlad Tepesi nägu krimpsutama paneksid).

Ohutu kinnisvara tuvastamine

Tegelikult on kõige kindlam moodus õudusfilmi lõpuni elus püsida muidugi üldse mitte õudusfilmi osaliseks sattuda. Selleks ei tule teha muud kui igasugune võimalik ohutegur kõrvaldada. Näiteks ei pea seda moosipurki ju üldse keldris hoidma, keldritrepid on kuulsad oma libedate astmete poolest ja keldrivalgusti üks füüsikalistest omadustest on pauguga purunemine kohe, kui keegi trepist alla on jõudnud. Nii et endale maja ostes tuleks välistada kõik sellised hooned, kus üleüldse on kelder. Või teine korrus, olenemata siis sellest, kas teisele korrusele pääseb trepi või lifti abiga. Õudusfilmi kontekstis on mõlemad surmalõksud. Vältida tasuks ka paksus padrikus ausõna peal püsti seisvaid jahionne, mille seintel külmade silmadega trofeeloomad iga su liigutust jälgivad. Kindlasti tuleks kogu potentsiaalne maavaldus selle pilguga üle käia, et mobiililevi ulatuks ikka igasse nurka. Teatava reservatsiooniga tasuks suhtuda majadesse, mille aknad vaatavad sind sellise ilmega, nagu sa oleksid teismeline, kes on diskolt tulekuga kaks tundi hiljaks jäänud. Pigem tasuks müügikuulutusi edasi uurida, kui krundi ülevaatamisel tuleb kohe aianurgast suitsuahju tagant välja lagunenud hauakamber või iidset indiaanlaste matmispaika tähistavad ristid. 

Uut kodu valides rääkige naabritega. Eriti just nende hullude naabritega. Jah, nad võivad küll hirmutavad välja näha ja nende hääldusest võib olla keeruline aru saada, aga kui mõni sonimütsiga vanamees ikka täie jõuga rattal pedaale sõtkudes ja hõlmade lehvides teekäänaku taha kadudes "You're all doomed!" kisendab, siis võiks tema sõnade üle korra järele mõelda.

Aga isegi kui oled kodu valimise käigus kõrgema taseme riskianalüüsi teinud, tahaks mõnikord ikka välja ka. Praegusel ajal küll ulmelisevõitu kontseptsioon, aga vahel sõpradega kokku saades võib ju vabalt keegi tulla ideele värskelt soetatud metsamajakesse auru välja laskma sõita. Sellise plaani sujuvaks teostumiseks ei tohi kellelgi kaasas olla ühtegi käsikaamerat ja mingeid kuradi otseteid ei hakka ka otsima! Eriti tasub vältida seda otseteed, mida küll keegi seltskonnast kunagi kasutanud ei ole, aga mis on joonistatud imepeenikese joonena kohalikust bensiinijaamast ostetud kaardile ja mille alguses on silt "This is a local road for local people". Võhikule võib-olla märkamatukski jäävad, aga põhjalikult valmistunud inimesele äärmiselt kõnekad on muidugi sellessamas bensiinijaamas kohalike lihtsale küsimusele lihtsa vastuse andmise asemel üksteisele altkulmu heidetud pilgud ja närimistubakat näriva omaniku tolmu sisse sirtsatatud süljelärakas. Mind isiklikult teeks vägagi ärevaks seegi, kui bensiinijaamas kõõluks mingi laps, kes ühel hetkel bandžot tinistama hakkab.

Lapsed ja uksed

Lastel tasub üldse silma peal hoida, näiteks tuleks olukorrast aeglaselt taganeda, kui näed eemal muru peal valgetes sitskleitides tüdrukuid hüppenööriga hüppamas ja liisusalmi lugemas või kui mõni sinise kleidiga tüdruk sind kogunisti mänguga liituma kutsub: "Forever and ever and ever." Üks, mida tegelikult küll tasub lastega mängida ja millest võib ohuolukorras ka teatavat kasu kerkida, on peitus. Õppetunde, mida siit kaasa võtta, jagub. Näiteks voodi alla peitumine on nii läbinähtav ja kehv valik, et isegi kodusel peitmisolümpiaadil ei tule sellise peidukaga esikolmikusse. Ja magamistoas teki üle pea tõmbamine võib toimida põhjalikult analüüsimata atmosfääriga planeedil, õudusfilmisituatsioonis võib see anda ehk mõned lisasekundid seepärast, et mis iganes asi sind ka ei jälitaks, ei suuda see ilmselt kohe oma õnne uskuda ja arvab, et tegemist on lõksuga. Isegi ukse taga seismine on parem valik.

Ustest rääkides. Oletame, et mingi asi on teid piisavalt häirinud, olgu siis ootamatult Rumeenia iluvõimlejatele omast plastilisust demonstreerinud laps või miski, mis järjekindlalt köögimööblit ümber tõstab. Tunned, et olukord on kontrolli alt väljumas ja vajad professionaalset abi. Ei ole veel jõudnud otsingusse trükkida "soodsa hinnaga vaimude väljaajamine", kui juba heliseb uksekell ja tõsise ilmega paranormalist või hooletult vihmavarjule toetuv lapsehoidja ootab sisselaskmist. Lapsehoidjaga variant päädib üheksal juhul kümnest sellega, et too enda sünnipäevapeo naelaks teise korruse aknast kaelapidi nööriga välja ripub. Vaimude väljaajamisega seoses ei saa jätta toonitamata, et las iga kingsepp jääb ikkagi oma liistude juurde – ärge parem hakake vaimude väljakutsumisega lisapõnevust looma. Professionaalne kahe preestri sooritatud eksortsism on lubatud, aga seanss vaimude väljakutsumiseks? No mõelge nüüd natuke. Sa oled teispoolsuses, tšillid koos oma lemmikkirjanike, -lauljate ja -näitlejatega. Mis hea pärast peaksid sa tahtma kamba kätest kinni hoidvate tüüpide totakatele pärimistele vastata? Muidugi sa ei lähe. Lähevad sellised kurjad ja nõmedad vaimud, kellega keegi hängida ei taha ja keda on aastasadu vabandustega "mul on täna õhtul vaja pead pesta" või "ups, ma arvasin et David kutsus sind" blokitud.

Ning olukorras, kus sa parajasti ühtegi külalist ei oota, aga nõudlik koputus su vaikelu segab ja ukse taga seisavad mingid tüübid või neiud (olgu siis maskides või maskideta), keda sa eales näinud ei ole, tasub oma edasised käigud hoolikalt läbi mõelda. Sa võid olla kas või John Wick, aga liigne enesekindlus võib ikkagi tuua väga kiirelt kaasa soovimatuid tagajärgi.

Samas võib ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel juhtuda, et oled ise koputaja rollis, kes toasolijalt abi vajab. Sellisel puhul soovitan uskuda oma sisetunnet. Kui ukse avab laborikitlis ja kummikinnastes kuivetunud teadlasetüüp või lihunikupõlles mehemürakas, tasub viisakalt segamise pärast vabandust paluda ja kindlal ning konkreetsel sammul taganeda. Ka ülimalt sõbraliku olekuga vanamemme, kes rõõmsalt tuppa kutsub ja küpsiste ning tassikese teega kostitab, ei tohiks lõpuni usaldada. Kahtlase maitsega tee võib olla esimene ja viimane hoiatus, et kui sa nüüd kohe minema ei saa, siis ärkad kivist altaril ja parimal juhul saab sinust üheksa kuu pärast põrguvürsti ilmaletooja.

Võidelda või põgeneda

Ning olemegi jõudnud punkti, kus tagasiteed enam ei ole, lisaks peale on vaja nüüd tööle panna ka käed ja jalad, et tulevikuski saaks neist kehaosadest rääkides mitmust kasutada. Selleks on tarvis otsustada, kas sinus on kübetki sõdalast, ja hakata oma eksistentsi eest võitlema, või valida strateegiline ümbergrupeerumine kuskil kaugel eemal.

Kui võitlemissoovi sugugi ei ole, siis põgeneda tuleks ohust eemale, reeglina siis majast välja, mitte keldrisse või teisele korrusele. Siinkohal ei saa kuidagi rõhutamata jätta korralikesse jooksujalanõudesse investeerimise tähtsust. Neid soetades tuleb kindlasti mõlema jala omad korraga jalga panna ja poes ringi joostes kontrollida, et teile ei püüta müüa mudelit, mis jooksjat siledal maal komistama ja kukkudes pahkluud välja väänama sunnivad. Müüja protestidele ärge pöörake tähelepanu.

Lukus ukse avamiseks on vaja võtit. Kui võtit ei ole, siis tasub otsida järgmine uks.
Põgenedes tasub meeles pidada ka lukkude toimimise loogikat. Kui uks on lukus, siis ei avane ta ka kolmanda raputamise ja ukseplaadi rusikatega tagumise peale. Lukus ukse avamiseks on vaja võtit. Kui võtit ei ole, siis tasub otsida järgmine uks. 

Avatud kapiuksest maksab sisse astuda ainult juhul, kui märkate seal rippumas midagi, mida annab relvana kasutada. Õudusfilmis on piiriks ainult taevas, relv võib olla nii metallist riidepuu, kopsik keeva veega või parema puudumisel ka mootorsaag. Pole sugugi paha mõte kasutada oma kodu dekoreerimisel mootorsaage. Natüürmort lillede ja mootorsaega võib olla iga kodu ehteks, plastosa on võimalik soovi korral tapeediga sobivasse tooni värvida. Võimalusi on lõputult. Soovitan eelistada bensiinimootoriga või akutoitel mudeleid (viimaste laetust tuleb siis vahetevahel kontrollida), pigem võiks piiratud kasutusmugavuse ja -raadiuse tõttu vältida elektrilisi. 

Väikese miinusena tahaks asjatundmatu lugeja siinkohal välja tuua, et isegi maitsekalt ehitud mootorsaed romantilise õhkkonna loomisel üldiselt ei toimi, aga õudusfilmi kontekstis on tegemist varjatud boonusega. Igasugune romantika ja puhaste ülevate tunnete kehaline väljendamine on otsetee hukatusse. Mida kindlamalt püksid jalas püsivad, seda kindlamalt ei ole sa see mees/naine, kes voodis rammetult oma viimast sigarit naudib, samal ajal kui Michael Myers voodi all pihku naerab.

See vististi ununes ennist mainimata, et kui tänaval ümber keerates näed Michaelit, kes kohmetult naeratades teeskleb, et teda hakkas ühtäkki tohutult huvitama Abakhani vaateaknal demonstreeritav veinipunane metallikniidiga šifoonkangas, siis see on selge vihje, et nüüd on jama majas. See raip ju ei sure. Olenemata sellest, mis järjefilmis täpselt – olgu siis "Halloween", "Elm Street" või "Hellraiser" –, kui sa pole just noor neitsist tütarlaps, ei anna kihlveokontorid su ellujäämisele väga häid koefitsiente.

Aga kihlveokontori pidaja ei tea, et sa oled just lõpetanud ühe õpetliku teksti läbitöötamise, ja ta ei tea ka seda, et sul on juuni alguses võimalus osaleda jätkukursusel edasijõudnutele. Tavapäraselt aprilli lõpus toimuv HÕFF on kolinud sel aastal varasuvisele ajale ja pakub kõigile huvilistele võimalust turvaliselt toolil lösutades ekraanil toimetavatele jobudele õpetussõnu jagada. Sinna majja lähete sisse? Mis teil viga on? Miks te end paarideks jagate? Ettevaatust selle peegliga! Hans Christian Anderseni ei ole lugenud või?

Nende õpetussõnade koostamisel olid teiste hulgas inspiratsiooniks filmid "Evil Dead", "The Cabin in the Woods", "The Exorcist", "The Amityville Horror", "The Conjuring", "Halloween", "Deliverance", "A Nightmare on Elm Street", "Hellraiser", "Wrong Turn", "Candyman", "Poltergeist", "The Omen", "The Human Centipede", "Knock Knock", "The Shining", "Mary Poppins", "Friday the 13th" ja "Rosemary's Baby". Artikli autor ei võta vastutust nende suuniste reaalses elus kasutamisega kaasneda võivate ebameeldivuste eest. Selle jalatsipoe müüjaga peate ise õiendama. 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: