Laiemaid tänapäevaseid nn prestiižiõudukate ("Kao ära", "Pärilik", "Meie", "The Babadook") trende truult jälgiv režissöör Nia DaCosta rapper (slasher) "Candyman" on oma stiilsest audiovisuaalsest vormist, selgepiirilisest temaatikast ning sidusast loost hoolimata vastandlikke tundeid tekitav vaatamine. Jordan Peele'i, Win Rosenfeldi ja Nia DaCosta kahasse kirjutatud "Candyman" arendab edasi Clive Barkeri novellil baseerunud ja Bernard Rose lavastatud kultusliku samanimelise 1990. aastate gooti õudusfilmi tuuma. Nad paigutavad selle USA viimaste aastate kesksete sotsiopoliitiliste konfliktide konteksti ning rakendavad õõva ja kõheduse võtted filmi sõnumi teenistusse. Ja just see on ambivalentsuse allikas.

"Candyman'i" peategelaseks on loomingulisest põuast väljuda püüdev kunstnik Anthony McCoy (Yahya Abdul-Mateen II), kes on äsja kolinud galeriijuhatajast tüdruksõbra Brianna Cartwrightiga (Teyonah Parris) Chicago kiirelt gentrifitseeruvasse linnajakku Cabrini-Greeni. Seda linnaosa kummitavad aga linnalegendid julmast konksuga tapjast Candymanist ja esimesest filmist tuttavast 90ndatel legende uurima läinud doktorandist Helenist. Anthony leiab linnalegendidest inspiratsiooni ja asub Heleni kombel uurimistööle, mis tõmbab teda üha jõulisemalt ja verisemalt sügavale Candymani maailma. Või õigemini teistpidi: Anthony huvi Candymani vastu tõmbab salapärast nimitegelast üha jõulisemalt ja verisemalt Anthony maailma.

Filmi teatav sõnumi- ja teemakesksus tähendab tasaselt, aga kindlalt intensiivistuva loo jaoks seda, et igasugune dialoog, mis sündmustikku saadab ja kontekstualiseerib, on temaatiliselt kitsas, otsesõnaline ja didaktiline. Põlvkondadeülene rassipõhine trauma, rassiline diskrimineerimine ning nende mitmekülgne avaldumine laotakse ette puiselt, mis pärsib nii karakteriarendust, karakterite vahelist keemiat kui põhiteemade tõlgendusvõimalusi. Samas on need Cabrini-Greeni kui päriselt eksisteeriva linnajao ajaloo ja ka laiemalt USA praeguste sotsiaalsete väljakutsete poolest kõnekad. Candymani legendi avardamisega käsitletakse mõjusalt põlvkonnast põlvkonda kanduvat valu, mida institutsionaalselt taastoodetud süsteemne ebavõrdsust tekitab.

Vilksamisi puudutakse ka läbi Anthony ja Brianna tegelaskujude selle valu kunsti vormi valamise problemaatikat ning individuaalse ja kollektiivse trauma ekspluateerimise küsimusi, kuid nagu ka põhiteemade puhul, jäädakse siingi suhteliselt pealiskaudseks, mida on teemade kaubastamisele viidates filmi puhul ka kritiseeritud. Selle valguses on filmi vastukajas küsitud, keda peaks selline pealiskaudne teemakäsitlus kõnetama, ja mis eesmärgil.

Sellegipoolest on "Candyman" oma lahenduste poolest kõvasti üle žanri keskmise. Kuigi haripunktid on loo jutustamisel pisut madalad ja kulminatsioon saabub kiirustades, ehitab DaCosta pinget stiilselt. Eriti läbiv peeglite ja peegelduste kasutamine tärkava ohu ja  Anthony arengu kuvamiseks on võrratult läbimõeldud. Philip Glassi originaalfilmile tehtud muusikast lähtuv Robert A. A. Lowe, kes on varasemalt muu hulgas löönud kaasa Johann Johannssoni käe all filmides "Arrival" ja "Sicario", on loonud filmile elavalt kriipiva atmosfääri, mis sobitub kokku nii linnamiljöö kui Candyman legendi üleloomuliku müstilisusega. Üleüldist atmosfääri toetab ka varjuteater, mis asendab tagasivaateid ja võimendab Candymani sünget ajalugu ja teemade taga olevat ebainimlikku julmust.

Tänu neile elementidele ja originaalfilmi tuuma sisukale edasiarendamisele on DaCosta "Candymani" näol tegemist pigem Ameerika mustanahaliste generatsioonideülese trauma didaktilise vahendamisega kui selle küünilise kaubastamisega klassikaks muutunud intellektuaalomandi taaselustamise vormis.