Priit Tender: festival on rituaal, kus inimesed tulevad kokku

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mari Kivi ja Priit Tender Autor/allikas: Sirp

Tristan Priimägi vestles Sirbis uue kodumaise animafilmide festivali "Animist" korraldajate Mari Kivi ja Priit Tenderiga.

August tundub Eesti filmifestivali­maastikul tulevat väga tihe. Traditsiooniliselt toimub augusti alguses, 2. kuni 7. augustini, Tartu armastusfilmide festival "Tartuff". Nüüd leiame augustist ka teist korda oma toimumisaega edasi nihutanud HÕFFi ehk Haapsalu õudusfilmide festivali, mis leiab aset 13. kuni 15. augustini. Kohe HÕFFi järel on toimuma planeeritud üks uus algatus, mille mõte, tõsi, on olnud õhus juba mõnda aega. 18. kuni 21. augustini on Tallinnas võimalik osa saada verivärskest animafilmide festivalist "Animist".

Sellest, mis loom see on ja kuidas ta täpselt ellu kutsutakse, räägivad festivali tegevjuht Mari Kivi ja kunstiline juht Priit Tender.

Kellena te tegutsete tavaelus?

Tender: Mina olen eesti animafilmi­tegija ja EKA animatsiooniosakonna juht.

Kivi: Olen kunstiakadeemia animaosakonna projektide koordinaator.

Kas meeskonnas on püsivalt veel keegi?

Tender: Meie oleme asutajaliikmed, aga programmi juures on abiks veel Kamila Kučíková, kes on ka EKA lektor, slovakk, aga elab siin juba aastaid. Ja Katrin Tegova, kes teeb meile PRi, ning Sander Joon aitab visuaale kujundada.

Kust selle festivali mõte alguse sai?

Tender: Ma nägin mingis mõttes head võimalust seoses kunstiakadeemiaga, kuna seal on ka päris korralik kinosaal, tore sisehoov ja saab teha festivali just enne seda, kui koolitöö algab, augusti lõpus. Tundus kuidagi ahvatlev väljakutse olevat. Seda enam, et need ruumid on meil käes, saab näidata filme ja tegevust ka laiendada. See on hea baas, millelt on mugav festivali alustada, sest kui peaks hakkama kõike ise üürima ja kõige eest maksma, siis oleks vist väga keeruline.

Priit, festivali korraldamine pole sulle võõras asi. Kuidas "Animistini" jõudsid?

Tender: Festivalidel olen ju üle maailma filmitegijana käinud aastakümneid. Tunnen paljusid nende juhte ja muid inimesi. PÖFFi all tegin kaks aastat animafilmide alafestivali "Animated Dreams". Õigemini küll, korraldasin "Animated Dreamsi" lepinguga selle järglast "PÖFF Shortsi", milleks see muudeti. Animatsioon on seega eraldi festivalina praegu PÖFFi alt kadunud, mis aga ongi tegelikult hea, sest animafilmidel peaks olema ikka päris oma festival. Suure festivali raames toimuvana upub see muu materjali sekka ära ega saa tegelikult areneda. Küll aga võiks animatsioon areneda näiteks "Animistil", ja kaasata nii kujutavat kunsti, kaasaegseid tehnoloogiaid kui kõike muud. Selline erialafestival puudub praegu kindlasti Eesti kultuuripildis.

Prantsusmaalgi näiteks oli Cannes'is alguses ka animatsioon, aga 1960. aastal tehti eraldi animafestival Annecys samadel põhjustel – ei mahutud enam ühel hetkel suure festivali alla ära. Annecys on see nüüdseks arenenud tohutult suureks animatsiooni erialafestivaliks. See on normaalne areng, ja nii peakski juhtuma. Eesti on küll muidugi palju väiksem.

Usun ka, et eriti meie keerulistel pandeemia-aegadel muutub üha olulisemaks festival kui selline. See on ikkagi rituaal, kus inimesed tulevad kokku. Ei piisa vaid linastustest, sinna peavad tulema ka inimesed, filmitegijad – see peab olema elus asi. Tänapäeval võivad ju kõik näidata, näha ja jagada filme internetis, aga oleks siiski vaja luua reaalne kohtumispaik. Olen isolatsiooni­ajal olnud ka ühe festivali online-žüriis ja tuleb tunnistada, et väga ikka ei viitsi – see on rohkem nagu töö. Kohtud läbi neti mõne uue ja huvitava inimesega, aga ei saa nagu suhelda. Koos olles tekib mingi normaalne sotsiaalne keskkond.

Kivi: See on ka meie eesmärk: "Animist" võiks olla valdkonna kokkusaamiskoht. Festival on konkreetne kese, nii et inimeste omavaheline suhtlus ei pea piirduma kinosaalis üksteise kõrval istumisega. "PÖFF Shortsil" näiteks sellist keset ei ole. Kunstiakadeemia toimiks sellise keskusena väga hästi.

Kas olete arvestanud ka võimalusega, et augustis on jälle kõik kinni?

Tender: Augustis ei ole kõik kinni. (Naerab.)

Kivi: Apollo TV voogedastuskeskkonnas on osa festivalist vaadatav ka internetis. Seal näidatakse festivali eel rahvusvahelist lühianimavalikut ja festivali ajal enamikku festivali programme.

Augustis on ka "Tartuff" ja HÕFF. Kas teile see muret ei tee?

Tender: Mitte eriti, sest tundub, et publik pole sama, ja kõik kolm toimuvad ka eri linnades. Loodame sellele, et kuigi maailm läheb nüüd rohkem lahti, siis inimesed ehk veel ei julge kohe mingeid reise hakata planeerima.

Kivi: Meie ajastus on tingitud sellest, et EKAs algab kool nädal hiljem. Seega saavad siinsed tudengid ning välis­tudengid tulla üks nädal varem ja festivalil osaleda. Kui me tõstaksime ürituse suve keskele, siis oleks meil oma maja rahvast keerulisem festivalile saada.

Kas EKA tudeng toetab festivali ka piletiostuga?

Kivi: Meil on EKAga selline leping, et töötajad ja tudengid saavad EKA majas toimuvatele linastustele tasuta.

Kui suur see EKA saal siis on? Kas linna­rahvas üldse löögile pääseb?

Tender: 180 kohta vist.

Kivi: Meil on praegu planeeritud nii, et võistlusprogrammid tulevad esilinastamisele Kai kunstikeskuses, kus on umbes saja kohaga saal, ja EKAs on korduslinastused. Pakume iga programmi näha kaks korda just selle arvestusega, et EKAs on tudengid ka. Piletiga siiski on saali siseneda eesõigus ja tudengid tasuta pärast seda. Pigem peab vaatama, mis siis saab, kui augustis kehtib 50% kinosaali täitumuse nõue. Praegu teeme vaatajaprognoose selle arvestusega.

Tender: August on ka selline aeg, kui inimesed saavad vabas õhus olla, nii et olemine väljaspool kinosaali on kindlasti lubatud. Ausalt öelda kipuvad Eestis festivalid pigem sellised talvised olema.

Kas teil on ka välilinastusi planeeritud?

Kivi: On küll. Me tahtsime algul EKAsse katusekino teha, aga nüüd läksid plaanid nii, et teeme filmimuuseumiga koostöös seal ühel õhtul oma linastuse. Ekraan pannakse filmimuuseumi katusele ja publik on treppidel. 20. augustil on siis seal plaanis n-ö vabariigi programm. Me veel ei tea, mida me seal täpselt näitame, aga selle seansi pealkiri on "Joon on vaba".

Milline "Animisti" filmiprogramm üldse on? Kuhu te paigutute?

Tender: Meil on rahvusvaheline võistlusprogramm, mis on kokku pandud meile saadetud filmidest. Ma arvan, et "Animisti" teeb maailmas eriliseks teemaprogramm või fookusprogramm, mis on festivalidel tavaliselt seotud mingi riigiga, näiteks Prantsuse, Hiina, Suurbritannia fookus, kuid meie teeme pigem sellise valdkonnafookuse. Tänavune teema on "Animatsioon kohtub antropoloogiaga". Kutsume külla antropolooge, meie partneriks on Tallinna ülikooli dotsent Carlo A. Cubero, kelle kaudu on tulemas Man­chesteri ülikooli professor Andrew Irving. See programm on veel täpsustamisel, aga me üritame välja selgitada, milline on siis nende kahe valdkonna ühisosa ja millised võiksid olla võimalikud koostöö­suunad. Animatsioon võiks teise valdkonnaga kokkupuutes süveneda või mingi mõõtme juurde saada ning leida mõne sisendi, mida sellel varem olnud ei ole. Niipalju kui ma selle kohta olen tagasi­sidet saanud, siis pole maailmas selliseid asju seni tehtud. Mõneti ainulaadne ettevõtmine.

Viimasel ajal on antropoloogias üsna arenenud graafiline etnograafia. Sisuliselt, inimesed joonistavad koomikseid, aga antropoloogilises võtmes. Avaldatakse koomiksiraamatuid, mis on tegelikult ülikooli erialatudengite lõputööd. Selles vallas on areng päris huvitav: kui kunagi oli klassikalises antropoloogias kõige kirjeldamiseks ainult sõna, siis hiljem hakkasid lisanduma fotod ja toimus pildiline pööre. Nüüd on asi jõudnud sinnamaani, et iga joonistus mõnest inimesest, objektist või keskkonnast on ikkagi tõsiseltvõetav etnograafiline teaduslik materjal. Arengusuunad on päris huvitavad ja tulevad animatsioonile lähemale. Animeeritud dokumentaalfilmis on aeg-ajalt animatsiooni kasutatud, aga mingil kindlal põhjusel. Näiteks identiteedi varjamine: inimest ei saa näidata, kuna ta räägib midagi ennast või kedagi teist kompromiteerivat ja paljastused muudaksid ta elu. Kokkupuutepunkte on mitmeid.

Ka animaatori fantaasia on antropoloogile huvitav uurimismaterjal, sest käsitletakse ju ikkagi inimest ja mingeid loomeprotsesse. Ja eks me siin festivalil plaanimegi uurida just loomeprotsessi kui sellist.

Kas näete "Animisti" seega ka keskmisest akadeemilisema filmifestivalina?

Tender: See erifookuse osa on ehk tõesti akadeemilisem, kuigi mitte nii tõsine või teaduslik. Aga see võiks olla konks, mis veaks siia rahvusvahelisi filmitegijaid, sest paljud on selle vastu huvi tundnud ja see teeks festivali neile piisavalt eriliseks või omanäoliseks, et siia tulla. Filme oleme me kõik näinud, ja palju, aga kui on plaanis arutelud teise valdkonna tippspetsialistidega, siis see huvitab kõiki.

Valdkond võib aastast aastasse vahetuda, aga on vägagi võimalik, et kuna antropoloogia on niivõrd lai valdkond, siis on festival sellega kuidagi seotud ka järgmistel kordadel.

Millised üritused te siis olete selle fookusteemaga seoses planeerinud?

Tender: Kui ta tulla nüüd saab, siis professor Irving teeb tõenäoliselt ühe töötoa animatsiooni- ja antropoloogiatudengitele. See toimub enne festivali, kuid seda presenteeritakse festivali ajal. Ilmselt on kavas ka üks avalik loeng. Ja samuti on plaanis kaasata animafilmitegijad, kes räägivad oma loomeprotsessist, ja neid intervjueerivad antropoloogid. Antropoloogid analüüsivad ja kommenteerivad animadokke, tuues sinna juurde välitööaspekti.

Mainisite rahvusvahelist võistlusprogrammi. Kas "Animistil" on peale selle veel võistluskategooriaid?

Kivi: Võistlusprogramm on üks, näidatakse segamini nii tudengite kui ka professionaalide filme, ja välja antakse nii võistluse peapreemia kui ka eraldi auhind parimale tudengifilmile.

Mõlemad auhinnad annab välja sama rahvusvaheline žürii.

Kuidas nende rahvusvaheliste külalistega üldse on praegusel keerulisel ajal?

Tender: Kutsume, aga vot ei tea, kas tulevad.

Kivi: Nendega, kes peaksid tulema esinema ja osalema, on juba räägitud. Enamik on juba vaktsineeritud. Ja kui juuniks selgub võistlusprogramm, hakkame kutsuma filmitegijaid.

Kui teil on eesmärk olla Eestis animasektori kohtumispaik, siis kuidas on "Animisti" projekt animaringkonnas vastu võetud?

Kivi: Positiivselt. Niipalju kui me omavahel kohtume ja suhtleme, on kõik arvamusel, et oli ka aeg, et meil oleks oma festival. "Animated Dreamsi" ärakadumine tekitas valdkonnas ikka teatud nukrust. Pole olnud oma kohta. Suur animamaa, tuntud ja tunnustatud, aga kohapeal seda ei propageerita.

Tender: See selle festivali mõte ju ongi, et Eesti enda animatsiooni siin festivali toel promoda, samuti tuua inimesi väljastpoolt, et luua suhteid ja sidemeid sektorisiseselt.

Kivi: Et ka Eesti publik näeks meie oma filme – ja ka maailma paremikku.

Kuidas jääb nende kunagiste legendaarsete Eesti uute animafilmide esilinastusseanssidega, mis "Animated Dreamsil" igal aastal väga populaarsed olid?

Tender: Selle me võtame enda peale: avame festivali Sõpruse kinos Eesti uute animafilmide esilinastusega. Meil on konkreetne plaan need linastused taaselustada – ja sellist asja ei tehta tõesti mitte kuskil mujal maailmas.

Kivi: Esilinastuse järel on plaan saata osa "Animisti" programmist Eesti ringreisile, eriüritustena, koos kohtumistega tegijatega, et need filmid näeks ära ka muu Eesti publik.

Kust on tulnud festivali pealkiri "Animist" ja mida see teile tähendab?

Tender: Selle üle oli pikki keskustelusid, sest väga keeruline on tänapäeval leida midagi, mida poleks juba kasutatud.

Kivi: Igasugused "animad" ja "animed" on juba olemas, aga "Animist" võiks kuidagi viidata seotusele teiste valdkondadega.

Tender: Et ei oleks üksnes animatsiooniga seotud, kuna meil tuleb juurde ka antropoloogia, kunst ja ehk ka elav muusika ja muu. Näeme "Animisti" ka kui laiemat kultuurifestivali.

Kivi: Festival toimub EKAs ja seal ei õpetata ju ainult animatsiooni. EKA galeriis avatakse festivali ajal ka kunstinäitus, kus tutvustatakse animatsiooni kui kaasaegse kunsti vormi.

Tender: Hollandlane Gerben Schermer, endine Hollandi animatsioonifestivali juht, kureerib sealse animatsioonikunstinäituse, kuhu tulevad animatsioonikunstnike objektid ja projektsioonid.

Kivi: Enamasti uued teosed kuuelt kunstnikult. Tuleb ka näitust tutvustav linastus, mõned kunstnikud peaksid ka siia tulema.

Tender: Ja erandlikult näitame ka üht täispikka dokumentaalfilmi "Veelkõnd"*,mis räägib kunstnik Christost ja mille on teinud mu hea sõber Andrei Paunov, kelle me ilmselt kutsume ka žüriisse. Filmis vaadeldakse loomeprotsessi ja räägitakse kunstiteose loomisest, nii et see läheb "Animisti" fookusega kokku.

Kus maal te kolm kuud enne festivali korraldamise järjega olete?

Kivi: Sujub hästi, põhiline, et meeskond on koos. Raha on alati napilt, aga alustasime just ka oma Hooandja kampaaniaga, mis käib veel umbes kuu aega. Loodame ka sealtkaudu toetust saada.

Tender: Ehk on inimestel veel vähe usku, et ühel hetkel tõesti hakkavad asjad toimuma. Ma ise arvan, et nüüd läheb see väga kiiresti ja "Animist" satub pandeemiajärgse buumi ajale.

Kui ütlete, et "Animist" võiks olla Eesti animasektori ühendaja, kas loodate lepitada ka järjekindlalt vinduvat vastasseisu nn autorifilmitegijate ja kommertslikumate pikkade filmide tegijate vahel? Võiks see olla üks teie festivali roll?

Kivi: Meil on pigem head suhted kõigiga ja festivalist on nad kõik huvitatud. Minule on see vastasseis minevik. Meil on festivali ajal plaanis ka väliskülalistele rattatuur Eesti stuudiotes. Selle käigus käime läbi igasugused stuudiod: Nukufilm, Joonisfilm, A Film, BOP.

Te näete oma festivali küll Tallinna üritusena, aga ka piirkonnafestivalina?

Tender: Jah, minu nägemuses peaks sellest saama n-ö Põhja-Tallinna festival. Siin on mitmeid linastuspaiku, klubisid ja kohti, kellega koostööd teha. Võib-olla on meie festivali publikule just atraktiivsemad sellised natuke teistsugused kohad.

Kivi: Paljud on Tallinnas käinud, aga pole jõudnud kaugemale vanalinnast või tavaliselt esinduslikumaks peetud kesklinnast. Palju on uusi võimalusi. Esialgu alustame EKAst ja Kai kunstikeskusest ja siis vaatame, kas saab laieneda.

Kas plaanite kuidagi ka lapsed kaasata?

Kivi: Jaa, lastele on meil eraldi filmi­programm ja plastiliinianimatsiooni töötuba, mida juhivad filmitegijad Sergei Kibus ja Pärtel Tall. Ühel päeval tehakse plastiliinianimatsiooni ja järgmisel päeval linastuvad laste tehtud tööd enne lasteprogrammi seanssi, jagatakse auhindu ja tutvustatakse tegijaid. Laste­programmis oleme samuti järginud teemafookust.

Nii et kokkuvõttes on "Animisti" õigem nimetada pigem laiemalt animafestivaliks kui animafilmifestivaliks?

Tender: Jah, sest kui järele mõelda: ehk ei olegi animatsiooni kui sellise tutvustamiseks kõige parem väljund filmifestival, sest animatsioonil on suurem seos kunsti, performance'i või selliste valdkondadega, mis ei piirdu lihtsalt näiteks täispika mängufilmiga. Ja nende eri valdkondade huvi animatsiooni vastu võib vägagi varieeruda. Huvid on väga erinevad ja mõned huvid lähevad meist ka täiesti mööda, nii et pigem laieneks kuskile mujale.

Animatsiooni haarmed ulatuvad ju igale poole. Suured Ameerika kassahitid on ju suures osas kõik animafilmid. Animatsiooni üks ots on kassafilmide eriefektides, teine kujutavas kunstis, galeriikunstis … "Animist" võiks olla selline kese, mis hõlmab ka igasugused perifeersed alad.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: