Monika Luik. Hirmu lummus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Illustratsioon Autor/allikas: Dylan Michilsen

Hirm on lahutamatu osa inimkogemusest, olles ühtaegu nii paralüseeriv, kuid teisalt ka hädavajalik reaktsioon. Selleks et hirmuga sõbraks saada ja päriselu õudustega toime tulla, on oma roll ka õudusjuttudel ja -filmidel, kirjutab Monika Luik Müürilehes.

Kui mäletate, siis vendadel Grimmidel on muinasjutt noormehest, kes ei tunne hirmu ning soovib õppida kartma.1 Ta käib läbi kõiksugu hirmsatest ja õudsetest olukordadest (kohtumised kummitustega, nõiutud lossis valvamine jne), kuid ei leia oma hirmu. Olles oma püüdluses juba lootusetu, naaseb ta koju ning lõpuks viskab kaeblemisest tüdinud värske abikaasa talle une pealt kaela ämbritäie külma vett ogalikega. Just see on kogemus, mis õpetab noormehele, mis on hirm.

Tänapäeva vaimse tervise spetsialistid võiks ehk kahtlustada, et sel noormehel on seisund, mida nimetatakse afantaasiaks. See on häire, mille puhul inimene on võimetu visualiseerima mentaalseid kujutluspilte. Paljud selle häirega inimesed pole ka suutelised meenutama hääli, lõhnasid ja puudutuse kogemust. Värske New South Walesi ülikooli tehtud uuring viitab, et afantaasiaga inimesi on raske õudusjuttudega hirmutada ja õuduskirjanikud jääksid nende puhul hätta. Kui aga uurimisalustele näidati materjali visuaalselt, oli hirmureaktsioon täiesti olemas ja kontrollgrupiga võrdne. Uurijad järeldavad, et visuaalsed kujundid on emotsioonidega rohkem seotud, kui teadlased on arvanud.

Kui afantaasiaga inimesi on siiski vähe, 2–5 protsenti populatsioonist, siis ülejäänute seas on suur hulk neid, kes on andunud hirmu- ja õudusjuttude ning -filmide austajad. Tegelikult võiksime oletada, et kuigi afantaasiaga inimesed õuduslugusid ei armasta, võivad nad olla filmide puhul just rohkem huvitatud, et saada kontakti oma hirmutundega nagu Grimmide muinasjutu noormees. Miks siis on hirmu tundmine ja selle kogemuse vastavate raamatute või filmide kaudu otsimine meile vajalik? See on küsimus, millele püüan siin vastata läbi analüütilise psühholoogia prisma.

Inimese vari

Tuntud šveitsi psühhiaater ja analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jung (1875–1961) rõhutas süvapsühholoogina alateadvuse olulisust meie mõjutajana. See, kuidas me teadlikult end kogeme ning mõtestame, on vaid osa tervikust ja mida vähem me oleme oma alateadvusest teadlikud või sellega kontaktis, seda enam alateadvus meid tegelikult mõjutab – seda näiteks ülevõtvate emotsioonide, konfliktide, õnnetuste, korduvate mustrite, neurooside ning haiguste kujul. Jungiaanlikus psühholoogias räägime "varju" kontseptsioonist. Varju moodustavad need osad meist, mis mingil põhjusel meie egoga ei sobi ning mis tõrjutakse alateadvusesse. Need on sageli omadused, mis meile ei meeldi, näiteks kadedus, pahatahtlikkus, viha, metsikud instinktid. Vari sisaldab inimese baasilist loomalikku olemust ja kui see alla suruda, võib ta küll muutuda väga tsiviliseerituks, kuid seda spontaansuse, loovuse, tugevate emotsioonide ja sügava tunnetuse vähendamise hinnaga.2

Rääkides hirmu ja õuduse tundmisest, räägime paljuski kontaktist oma varjuga. Hirmu- ja õudusjuttude lugemine ning -filmide vaatamine lubavad meil uurida oma sisemisi ebaturvalisi tundeid.

Õudusfilmid on sageli populaarsed teismeliste seas. Donald Campbell3 seletab antud fenomeni sellega, et õudusfilmi koletiste illusoorne vorm ja käitumine võimaldavad vaatajal kogeda koduse diivani või kino turvalisuses tundeid, mis pole veel küpsed reaalses elus väljendamiseks. Nii räägib Campbell spetsiifilise õudusfilmide žanri, kehaõuduse (body horror)4 kontekstis, et kui enne puberteeti on keha teatud mõttes passiivne, kuna ei suuda ellu viia seksuaalseid ja mõrvarlikke fantaasiaid, siis puberteet muudab seda olukorda radikaalselt – keha muutub aktiivseks ning tekib uus võimekus fantaasiate realiseerimiseks. Kehaõuduse žanr mängibki hirmu, vastikuse, häbi ja tajuga, mis vaatajal on oma keha ja selle funktsioonide suhtes. Fookuses on keha müstilisus ja vaataja võimetus seda kontrollida. Nii mõnigi teismeline tajub puberteedi ajal, kuidas tema keha metamorfoosi läbib, mis toob kaasa ärevuse tuttava kadumise pärast ning mured, mida uue kehaga peale hakata.

Õuduslood mängivad arhetüüpsete teemadega

Teine valdkond, mida reaalses elus välditakse, aga mida õudusfilmides saab kombata, on kõikvõimalikud tabud ning piiriületused, nagu intsestuaalsed suhted, oma laste või ka niisama teiste inimeste söömine, mõrvad jne. James F. Iaccino5 räägib sellest, kuidas õudusfilmid kasutavad arhetüüpseid teemasid, mis puudutavad meie psüühet kõige sügavamal tasandil. Arhetüüpidel on alati positiivne ja negatiivne poolus. Näiteks ema arhetüübi positiivne poolus kannab endas kõike, mis on elu andev, hoidev, toitev, hoolitsev, kuid negatiivses pooluses elu võttev, allaneelav, lagundav. Meis kõigis pesitseb hoomamatu aukartus ning imetlus arhetüübi positiivse poole suhtes ning kohutav hirm selle negatiivse pooluse pärast. Filmis "Tulnukas" kasutab invasiivne tulnukas inimeste kehasid, et sünnitada uusi koletisi, mängides nii ema arhetüübil põhineva hirmuga. Samal viisil rakendatakse lapse arhetüüpi lugematutes õudusfilmides, nagu "Kuues meel", "Vaimude väljaajaja" või "Oomen", kus abi vajav ning vaatajas hoolitsemistungi esilekutsuv laps osutub kurjuse kehastuseks. Samuti vana targa mehe arhetüübi negatiivset poolust, nt kurja meistri/teadlase kujundit kasutav Frankenstein tema loodud koletisega või ka krahv Dracula.

Õudusžanri kaudu uurime iseendas peituvaid tundeid ja fantaasiaid, mida me tegelikult kardame. Kuid õudusfilmides peab olema mingi aspekt, millega on üle pingutatud, et vaatajal oleks tunne, et see ei saa olla tõsi. Kui sündmused on liiga realistlikud, võib vaatamine muutuda võimatuks. Õuduslood peegeldavad meie hirmu, et kohutavad afektid võtavad meid üle ning panevad tegema hirmsaid asju. Analüütilise psühholoogia keeles kardame, et meie ego võtavad üle arhetüüpsed jõud. Õudusfilmides kujutatud koletised on pärit teisest reaalsusest ja selliseid monstrumeid nagu filmis "Tulnukas" või sarjas "Stranger Things" me oma igapäevaelus enamasti ei kohta. Me võime öelda, et need on arhetüüpsed kujutised, mis peituvad meie nii individuaalse kui ka kollektiivse psüühe sügavustes. Kuid lisaks hirmule võime leida endis ka teatud lumma nende koletiste suhtes. See on teatud sorti tume lummus, mis tekitab meis tunde, et oleme kontaktis millegi sügavaga. 

Jung on öelnud, et põhjus, miks inimestel on nii palju foobiaid, on see, et meie hirmud on vales kohas. Me ei karda enam jumalat, meil ei ole enam jumalat. Jungi sõnul on aga inimesel vajadus tunnetada end osana millestki suuremast, meil on vaja kogeda oma väiksust ja aukartust endast võimsama ees. Ning võib-olla on õudusfilmid kollektiivse psüühe üritus taasluua hirmu endast suurema ees6, olles seega Jungi mõistes psüühe religioosse instinkti väljendus. 

Koletis me enda sees

Hirmu- ja õuduslugu lugedes või vaadates on erinev see, kellega me identifitseerume. Enamik lugusid on üles ehitatud nii, et lihtsam on samastuda ohvriga, kuid see ei kehti sugugi kõigi puhul. On inimesi, kes samastuvad koletise ja pahalasega. Sageli on selle taga vajadus tunda intensiivselt agressiivseid tundeid, mida me igapäevaelus välja elada ei saa. Me võime tunda ohvri suhtes empaatiat ja vajadust teda kaitsta, võime tunda end abitult, aga ka sadistlikku mõnu ohvri hirmu ja piinade nägemisest. Kui palju me seda endale tunnistame, on iseküsimus. Individuatsiooni ehk endaks saamise protsessi, mida analüütiline psühholoogia peab arengu eesmärgiks, huvides on leida endas üles kõik osad, nii positiivsed kui ka negatiivsed, nii tuntud kui ka meile seni teadmata, neid osi tundma õppida ning dialoog tekitada. Ka muinasjuttudes on just koletis või nõid see, kellega kokkupuude viib varanduse leidmiseni, sisemise arengu poole.

Nii nagu muinasjutud, võivad ka hirmu- ja õuduslood olla meile kaardiks või vahendiks, mille abiga õppida ära tundma ja suhestuma koletistega iseenda sees. Oluliseks muutub just õige, kohase suhte leidmine. Ühed lood õpetavad meile, et peame kartma, kuigi me esialgu ei karda (nt "Gremlinid"), teised seda, kuidas koletistega hakkama saada (nt koostöö, oma intuitsiooni usaldamine ja võimete väljakujundamine nagu sarjas "Stranger Things"), kolmandad näitavad, et võib-olla me ei peakski kartma seda, mida alguses kardame, vaid õppima vastu võtma seda, mis on väärtuslik (nt "Saabumine").

Hirm – kas meie sõber?

Oma töös jungiaanliku psühhoanalüütiku ja psühhoterapeudina olen täheldanud huvitavat tõika, mida kinnitavad ka mitmete kolleegide vaatlused, et väga traumeeritud inimesed on sageli andunud õudusfilmide austajad. Chiara Tozzi7 seletab seda nii, et raske traumaga inimeste psüühilist elu häirivad reaalelus kogetud sisemised õudused, mis on väga sarnased nende õudustega, mida näeme ja loeme õuduslugudes. Õudus, mida nad kogesid üksinduses, võib olla oma piiramatuses, arusaamatuses ja ebausaldusväärsuses hävitav. Õuduslugu või film võib anda võimaluse kogeda sama tunnet turvalisel viisil ning hoitaval (containing) moel. Sel viisil saab haldamatu hallatavaks.

Hirm on inimese lahutamatu osa, mis on juba bioloogilises mõttes meie ellujäämiseks hädavajalik reaktsioon keskkonnale ja signaal millegi vältimiseks, mis võib olla meile kahjulik. Läbi aastatuhandete on inimene kogenud hirmu ja on seeläbi jõudnud tänasesse päeva. Hirm on olnud meie väärtuslik abiline. Kuid hirm võib olla ka paralüseeriv ning elamist takistav. Selles, et hirm võiks olla meie sõber, nii kummaline kui see ka ei tundu, näivad hirmu- ja õuduslood, varem ka muinasjutud ja müüdid, mängivat olulist rolli. Nii on õudusfilmide vaatamine püüe oma hirmudega toime tulla ja ego tugevdada. Kui tuntud õuduslugude autorilt Stephen Kingilt küsiti, miks ta loob selliseid jubedaid lugusid, kui maailmas on juba nii palju õudust, vastas ta, et "me mõtleme õudusi välja selleks, et päris õudustega toime tulla"8.

Ning kui me räägime iseendaks saamise teekonnast, siis oma varju tundmine on selle teekonna hädavajalik osa. Varjus võib olla väga palju energiat ja loovat potentsiaali, rääkimata eluks vajalikust agressioonist, mis aitab meil oma vajaduste ja piiride eest seista.

1 Vennad Grimmid. Muinasjutt noormehest, kes läks kartmist õppima.
2 all, C. S.; Nordby, V. J. 2007. Sissejuhatus Jungi psühholoogiasse.
3 Campbell, D. 1985. Dario Argento's Phenomena: A psychoanalytic perspective on the horror film genre and adolescent development. – The Couch and the Silver Screen: Psychoanalytic Reflections on European Cinema.
4 Kehaõuduse žanris on koletis mingil moel tekkinud inimesest. Siia kuuluvad nt Dr Jekyll ja Mr Hyde, vampiirifilmid, libahundifilmid jne.
5 Iaccino, J. F. 1994. Psychological Reflections on Cinematic Terror: Jungian Archetypes in Horror Films.
6 Sellest räägivad oma podcast'is "This Jungian Life" nr 135 kolm jungiaanlikku analüütikut Deborah C. Stewart, Lisa Marchiano ja Joseph R. Lee.
7 Tozzi, C. 2019. From horror to ethical responsibility: Carl Gustav Jung and Stephen King encounter the dark half within us, between us and in the world. – Vienna 2019. Encountering the Other: Within us, between us and in the world. Proceedings of the Twenty-First Congress of the International Association for Analytical Psychology, toim. Emilija Kiehl.
8 King, S. 1981. "Danse Macabre" tekstis Tozzi, C. 2019. From horror to ethical responsibility.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: