Luik jagas, et avastas enda jaoks jungiaanliku käsitluse juhuslikult. Kõige olulisemaks osaks jungiaanliku psühhoanalüüsis peab Monika Luik maailma kahedimensioonilisust.

Monika Luik selgitas ka jungiaanliku psühhoteraapia lähtepunkti. "Psühhoteraapia on ainult üks väljendus sellele, mida me teeme ja mida tegi Jung. Õigem nimetus oleks psühhoanalüüs, mis on ka mõnes mõttes kõnekam, sest me analüüsime ja mitte ainult peaga, ka tunnete ja sümbolitega."

Oluliseks peab Monika Luik asjaolu, et inimene ei ole juhitud ainult tema teadliku ja ratsionaalse poole poolt, vaid tähelepanuväärset rolli kannab ka alateadvus.

"Meid juhivad väga palju alateadlikud mehhanismid. Meie ülesanne psühhoanalüüsis on saavutada dialoog meie teadliku ja alateadliku osa vahel, et me oleksime iseenda ja selle kaudu ka maailmaga paremas kontaktis," rääkis ta.

Alateadvus aitab meil saada rohkem iseendaks

"Jungi arvates koosneb meie isiksus lisaks egole sellisest suuremast keskmest, mida ta nimetas selfiks. Me sünnime teatud sorti inimeseks, kellel on teatud potentsiaalid. See self aitab meil läbi enda egole edastatud sõnumite – kui me neid kuulame – saada järjest rohkem iseendaks ja oma potentsiaali avada. See võikski olla alateadvuse sügavam eesmärk – aidata meil iseendaks saada," selgitas ta. 

Meie alateadvus annab endast märku mitmel viisil. "Ta avaldub kompleksides, meie varjus, ehk selles, millist materjali me teistele projitseerime. Siia võiks tuua näiteks selle ütluse, et "enda silmis palki ei näe, aga teise silmis pindu näeb" – see on see, kuidas me projitseerime oma alateadlikke komplekse teistele," ütles Luik.

Jungi käsitluses on kujund puust, mille juured peavad ulatuma põrguni välja. "Alateadvus muuhulgas on kompensatoorse iseloomuga, me ei saa jõuda kõrgustesse, kui me ei ole kontaktis oma sügavamate toonidega, mustemate toonidega. Mida säravam on see isiksus või persona jungiaanlikus mõttes, ehk see mask, mida me teistele näitame, seda tumedam ja pikem on see vari, mida see inimene heidab," selgitas Luik.  

Monika Luige sõnul peituvad seal varjus kõik need asjad, mida inimesed on endast ära tõrjunud või mis neile endas ei meeldi. Tema sõnul juhtub seda ka koolides. Kui laps saab lapsepõlves palju negatiivset tagasisidet, siis liigub varju positiivne pool. Varjus on need osad, mida inimesed ei taha endale tunnistada.

"See vari on hea metafoor, et see ongi meil selja taga, ta liigub meiega kogu aeg kaasa," ütles Luik ja lisas, et sageli tõrjutakse varju agressiivsus, ahnus, kadedus ja seksuaalsus.

Kollektiivne alateadvus kui jagatud pagas

Luik selgitas, et lisaks isiklikule tasandile on Jungi käsitluses ka arhetüüpne kollektiivne tasand. "See on see osa alateadvusest, et kui me selle isikliku osa ära võtame, siis see on meie soodumus maailma kogeda sarnasel viisil kui meie esivanemad ja teised inimesed. See on meie ühine jagatud teadmiste pagas," ütles ta.  

Kollektiivne alateadvus on Luige sõnul kõikidel inimestel enam-vähem ühtemoodi tajutav. Kõige tavalisemad on isa-arhetüüp, ema-arhetüüp, vanamehe-arhetüüp, triksteri-arhetüüp, õe-venna-arhetüüp. Neid on Monika Luige sõnul sama palju kui on inimkogemusi.

Eesti kultuuri iseloomustab siiani orjakompleks

Eesti kultuurist paistab Monika Luigele silma orjakompleks. "See vist oli Jakobson, kelle isamaakõnedest see 700-aastane orjapõlv kanda kinnitas, aga kindlasti pidi olema pinnas selleks olemas."

Luige sõnul elab eestlaste müüt orjapõlvest väga sügavalt edasi, mis sest, et ajaloolased on selle ümber vaadanud. "See on meile oluline, et meil on olnud õitsengu periood, siis me oleme olnud alla surutud, peame passiivselt võitlema anastaja, mõisahärrade, Nõukogude Liiduga ja et kusagil on paistmas helge tulevik, kui me selle mõisahärra kuidagi elimineerime," selgitas ta.

Jungiaanlikus mõistes võib Monika Luige sõnul sellest rääkida kui isa-kompleksist või autoriteedi kompleksist. "Kui meie autoriteet ei ole olnud piisavalt toetav, on olnud karistav, päris puudu või liiga leebe, siis meil kujunebki välja see isa-kompleks."

Sama kehtib ka kollektiivsel tasandil. Kui autoriteet ehk riik on olnud pikka aega pealesuruv ning inimesel ei ole tekkinud autentset iseennast, kujuneb välja kollektiivne kompleks.

"See konflikt, mis meil riigis praegu väga üleval on  –  vaktsiinide pooldamine ja vastasus. Ka selles konfliktis on vägagi see teema sees," rääkis Luik.

"Ühelt poolt on see autoriteedi usaldamise teema, kas ma usaldan, et autoriteet soovib mulle head või ma kardan seda, mida see autoriteet mulle pakub. Teisalt ka autoriteedil võib olla vastav kompleks," lisas Luik.

"Üks spetsiifilisem valdkond, mis mulle veel silma jääb, on see, et ajakirjandustest või sotsiaalmeediast võib lugeda hüüatusi selle kohta, kui rumalad on inimesed, nad pöörduvad posijate ja alternatiivmeditsiini poole," ütles Luik ja lisas, et tasakaal peaks olema hoopis teises kohas.

"Ka seal alternatiivsemas pooles leidub oma ivasid, mida tuleks väärtustada ja kui me kuulutame selle alaväärseks ja kõlbmatuks, siis see ainult suurendab inimeste soovi eemalduda sellest teaduslikust ja ratsionaalsest," sõnas Luik. Tulemus on selline, et tasakaal läheb paigast ära, kuna ratsionaalsus on nii kõikehõlmav ja pealtungiv. Vastureaktsioon on hoopis minna väga kaugele teisele poole.

Kultuurisoovitus: "Ma soovitaksin sellist raamatut nagu "Minu sünge Vanessa", ütles Luik. Raamat heidab Luige sõnul tasakaalustatud ja mitmetahulist valgust ühe noore tüdruku ahistamisloole.

"See on esitatud nii mahlakalt ja värviliselt, seal on vähe hinnangut. Aga jungiaanlikus mõttes me võime seda sama teemat käsitleda selle maskuliinse versus feminiinse teemana, kuidas maskuliinne on feminiinset ära kasutanud ja ei võta vastutust."