Helene Schmitz: me alles hakkame mõistma, millest ilma jääme

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Helene Schmitz "Mõeldes nagu mägi" Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Rootsi fotograafi Helene Schmitzi suursugune näitus "Mõeldes nagu mägi" keskendub inimese ja looduse vahelisele suhtele. Schmitz tõdes intervjuus ERR-ile, et tema arvates oleme siiski juba hiljaks jäänud ja meil jääb üle vaid proovida mõista, millest hakkame paratamatult looduses ilma jääma.

Schmitzi näitusel "Mõeldes nagu mägi" on kohati kummituslik aura - suureformaadilised fotod üüratutest ja kaunitest maastikest, mille tekitatud lummatud olekut segab kraapiv tunne, et miski on valesti.

Masinad, tööstushooned otse laguunide kõrval ning torud looklemas mööda maalilist Islandi maastikku - Schmitzi tööd näitavad, et inimene või tema jälg on kõikjal. Samal ajal üritab fotograaf selles inimene versus loodus koosluses leida teatavat ilu ning nii õhkub tema töödest lootust, et ehk pole veel liiga hilja enda jälge looduses taas koomale tõmmata.

Olete öelnud, et noorena alustasite pildistamisega, sest tahtsite jäädvustada midagi kaduvat. Kas mõtlete fotograafiast ikka samamoodi või tunnete, et põhjus, miks pildistate, on aastatega siiski muutunud?

Ma arvan, et see on muutunud ja ühtlasi ka samaks jäänud. Aga pigem siiski muutunud. Mul pole enam nii suurt kihku midagi pausile panna ja kinni püüda, nagu mul oli teismelisena. Sellel ajal mõtisklesin palju surmast, igavikust ja asjadest, millest noored inimesed mõtlevad. Kui sa saad aru, et elus on asju, mida sa ei saagi mõista, mis on üleinimlikud või meie intelligentsist üle, loob see palju ärevust. Seega oli fotograafia minu viis selle ärevusega tegeleda.

Noores eas oli minu jaoks oluline ka ilu tunnetada. Mitte ainult loodust, aga kunsti, kirjandust või muusikat. See pole muutunud, see on sama.

Kust tuleb teie huvi ja kaastunne looduse vastu?

Ma arvan, et see tuleb minu lapsepõlvest. See on midagi, millest mõtlen palju, kui praegu inimese ja looduse suhtega töötan.

Ma võin eksida, aga sada aastat tagasi elas 90 protsenti inimestest linnas ja 10 protsenti linnas. Nüüd on vastupidi. Kui mina olin väike, polnud meil mobiiltelefone. Ma veetsin palju aega metsas, sõitsin rattaga, ehitasin. Ma tundsin looduses nii paljut.

See on vist põhjamaalastele ja rootslastele omane, me pole usklikud, aga me usume looduse maagilisusesse ja sellesse, et kuulume millessegi suuremasse kui lihtsalt igapäevaelu.

Tänu tööle olete palju reisinud - Islandil, Lõuna-Ameerikas ja Aafikas, aga ka enda kodumaal Rootsis, kus tegite projekti põlenud metsast. Kuidas leiate need kohad, millest otsustate projekte teha?

Ma võin inspiratsiooni saada uudistest, novellist, dokumentaalfilmist, teiste kunstnike tööst. Allikaid on nii palju.

Mitmete minu projektide keskmes on invasioon. Näiteks tegin 90ndatel projekti sellest, kui mu lapsepõlvekodu põles maha. Samuti on projekt kudzu taimest invasiooniteemaline. Ma olen huvitatud protsessist ja muutumisest.

Kui alustasin Rootsi metsa projekti, olin ma palju reisinud ja hakkasin mõtlema enda mõjust loodusele. Nii otsustasin teha midagi, et nii-öelda iseenda tagaaeda vaadata. Mäletan, et olin Läänemerel kajakiga sõitmas, kui tundsin suitsulõhna. See tuli 300 kilomeetri kauguselt, ma olin sellest põlengust lugenud. Ma tundsin, et tahaksin midagi teha, minna sinna ja seda kogeda.

Helene Schmitz "Mõeldes nagu mägi" Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Tol hetkel, 2014. aastal oli see suurim metsatulekahju tänapäeva Rootsis. Ja juba neli aastat hiljem oli neid tulekahjusid nii palju. Siis hakkasingi töötama metsateemadega. Ja see on projekt, mis on alles töös, ma siiani töötan selle kallal.

Metsatulekahjud tekivad tegelikult loomulikul teel. See on tavaline protsess looduses. Aga nüüd on neid tulekahjusid just seetõttu, kuidas ja mis liiki puid istutatakse. Nii et põlengute puhul on kaks asja - globaalne soojenemine ja tänapäevane metsandus. See loob jätkuvalt nii palju metsatulekahjusid.

Samas kutsun oma töid meditatsioonideks kaasaegsetel maastikel. Kui oled maastikufotograaf, siis tahad alati võtta ära selle, mis pildil häiriv on. Islandil valisin välja asjad, mis häirivad, näiteks mööda maastikku looklevad torud, ja keskendusin neile. Nendes konstruktsioonides on ilu. Ma olen väga huvitatud sellest, kuidas need tehtud on ja sellest, kuidas inimestena oleme piisavalt intelligentsed, et kõike seda teha, aga samas pöörab see nüüd meie vastu.

Teie teosed portreerivad ka palju ebaõiglust - inimene versus loodus. Kuidas see kõik teid ennast tundma paneb?

See paneb mind väga halvasti tundma. See paneb mõtlema, et minu ja üldse mu generatsiooni elustiil on selle tekitanud. Muidugi tunnen sellepärast halvasti ja kurvalt. Mõtlen nendele kaotustele pidevalt. Samas otsin ka lootust ja ma arvan, et lootus on minu jaoks eelkõige nooremas generatsioonis.

Kas olete tänu oma tööle ja sellele, mida näete, ka enda elustiili muutnud?

Olen, aga mitte piisavalt. Ma arvan, et meil on vaja poliitilisi muutusi, uusi seadusi. Ma olen kindlasti teinud muutusi, aga ma olen ainult üks inimene.

Samas mõtlen, et teadlikkus individuaalsel tasandil tähendab samuti midagi ja sellel on mõju. Seega usun ka sellesse, et iga üksikisik saab positiivset mõju avaldada sellega, kuidas ta elab. Aga mina ei ole kindlasti mingi eeskuju.

Helene Schmitz "Mõeldes nagu mägi" Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Portreerides industriaalvaldkonna suhet loodusega, kas olete saanud ka sellest valdkonnast negatiivset vastukaja?

Ei, seda pole juhtunud. Pigem tunnen, et olen suutnud paljusid inimesi positiivselt mõjutada, panna neid mõtlema. Rootsi inimesed ei olnud näiteks väga teadlikud kaevanduste ja metsandusega seotud probleemidest, aga nüüd on need meie riigis suur diskussioon.

Aga oleme hiljaks jäänud. Me alles hakkame mõistma, millest ilma jääme ning meil on nii vähe alles.

Olete teinud makrofotograafiat ja siis liikunud suurte maastikeni, justkui välja zoom'ides. Kuidas enda töös selleni jõudsite?

Makrofotograafiat tehes oli mul palju edu, aga siis tahtsin teha midagi teistsugust. See on töö, mis vajab palju keskendumist. Mul oli väga lõbus, kui seda tegin ja mulle väga meeldis makrofotograafiaga tegeleda, aga pärast kümmet aastat tahtsin teha midagi teistsugust.

Olin väga huvitatud botaanikast ja taimedest, tegin ka lihatoidulistest taimedest projekte. Avastasin, et hakkame alles nüüd vaikselt aru saama, et taimed ja puud on palju keerukamad, kui me oleme arvanud.

Siis avastasin invasiivsed liigid ja sealhulgas ka kudzu. See oli minu jaoks väga huvitav, sest me mõtleme taimedest kui kaunitest, liikumatutest ja rahulikest asjadest, mis sümboliseerivad kõike ilusat, aga siis järsku osutub mõni taim hoopis agressiivseks ning suudab isegi maastikke muuta. See loob taimest või lillest täiesti teise idee.

Helene Schmitz "Mõeldes nagu mägi" Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Tõepoolest, kui vaatasin kudzust pilte, siis mõtlesin, et pole kunagi taimepilte vaadates hirmu tundnud. Selle taime taga olevat lugu teades see paratamatult paneb niimoodi tundma.

Jah, see on huvitav. Lisaks sellele on sellest hirmkallis lahti saada. Ja see on inimese kätetöö, sest inimene viis selle Jaapanist USA-sse. USA-s oli sellel veelgi perfektsem keskkond ja see hakkas igal pool vohama. Nad istutatasid seda teede ja raudteede äärde ning siis said aru, et taim võtab kõik üle ja tapab teisi taimi. See oli minu jaoks põnev.

Rääkides Fotografiskas olevast näitusest "Mõeldes nagu mägi" - mis lugu peitub selle nime ja selle nimifoto taga?

See on huvitav ühenduslüli fotograafia ja loodushoiu vahel.

See nimi tuleb fotograafi ja loodusfilosoofi Aldo Leopoldi raamatust, mida lugesin. Tema idee oli see, et kui võtta ökosüsteemist midagi välja, siis muudab see tervet ökosüsteemi. Raamatu ühe peatüki nimi oli "Mõeldes nagu mägi". Leidsin, et see on nii ilus ja luuleline, sest see andis subjektiivsust ja hääle ühele looduselemendile. See oli see, mida tahtsin terve oma näitusega teha ja nii otsustasin võtta selle ka näituse pealkirjaks.

Helene Schmitz "Mõeldes nagu mägi" Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Miks olete läbi aastate jäänud truuks analoogkaamerale?

Ma olen alati analoogkaameraga töötanud. Mulle meeldib see protsess, see on aeglane ja keerulisem kui digitaal. Sa pead valgust mõõtma, sa tunned kehaga, kuidas valgus muutub. Mulle meeldib ka see, et mul on füüsiliselt fotode negatiivid olemas.

Samuti on seal kvaliteediaspekt. Sa näed nii palju detaile. Näiteks kudzu piltidel näeb igat lehte eraldi, kuigi ma olen pildistanud väga suurt maaastikku.

Lisaks on analoog hea, sest ma ei pea tegema nii palju otsuseid. Kui digitaaliga töötades on pärast pildistamist kakssada fotot, siis analoogiga töötades lähen koju nelja negatiiviga.

See annab võimaluse ja kohustuse keskenduda kvaliteedile, mitte kvantiteedile.

Jah, täpselt. Ma pean alati tegema põhjalikuma ettevalmistuse, sest negatiivid on kallid, filmi ilmutada on kallim ja see on üldiselt kallim protsess. Muidugi on see keeruline ja ma ei tea, kui kaua ma suudan nii töötada, aga seni on hästi.

Helene Schmitz "Mõeldes nagu mägi" Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Milline näitusel olev projekt oli teie jaoks kõige emotsionaalsem?

Kui rääkida emotsioondest, mida tundsin seda kohta külastades, siis Karahnjukar Islandil. 80 protsenti mu tööst on ettevalmistus, sest kohaleminek on kallis ja halbu üllatusi tuleb alati ette. Sa pead teadma, mida sa teed. Olin näinud fotosid, aga olla ise seal kohal ja näha neid suuri transformatsioone ja maastike ilu ning siis neid tamme, mis kõige peatavad... See oli suursugune, aga hirmsal moel, sest see oli vaid paari aastaga inimese poolt ehitatud. Selle nägemine oli minu jaoks kohati rõhuv.

Üks emotsionaalne osa, mis küll näitusele ei jõudnud, oli liustike peal kõndimine, mis tundus kui sureval loomal kõndimine, sest need olid sulamas. See oli ka emotsionaalselt keeruline.

Ning muidugi ka Rootsi metsad pärast põlenguid. See oli väga hirmus, sest see oli minu kodumaal.

Mida soovite, et inimesed teie näitustelt endaga kaasa võtaks?

Ma ei taha inimeste eest otsutada. Kui oled millegi lõpetanud, siis algab uus protsess. Sa ei saa seda kontrollida ja selles peitub ka ilu. Nii tahan ka enda tööde tõlgendamise inimestele avatuks jätta.

Aga ma loodan, et mu pildid kutsuvad esile mingeid emotsioone. Minu jaoks on oluline, et pildi ees seistes midagi juhtuks. Aga see, mis juhtub, on alati uus protsess.

Näitus "Mõeldes nagu mägi" on avatud Fotografiska Tallinnas kuni sügiseni.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: