Viis 20. sajandi žanrikino tähtteost valis õudusfilmide austaja Kalver Tamm välja, et lõhkuda müüti, justkui õudusfilm ei saaks olla ka väga hea film.

"Idee alge või motivaator on suures osas ka minu tekstile tulnud netikommentaar, mis ei olnud väga viisakas õudusfilmide tegijate kui ka vaatajate suhtes. Sealt paistis välja selline suhtumine, et õudusfilme teevad ja neid vaatavad vaimupuudega perverdid. Ma võtsin seda isiklikult," sõnas Tamm ja lisas, et soovis sellist suhtumist muuta.

Samuti välditakse õudusfilmide vaatamist argumendiga, et maailmas toimub iga päev niigi koledat ja õudset. Tamme sõnul ei tohiks aga hirmsate asjade eest pead liiva alla peita, vaid just vastupidi.

"Õudsete filmide vaatamine minu meelest on selline variant, kus sa saad turvalises keskkonnas, kino toolis, kui läheb väga õudsaks paned silmad kinni või kõrvad kinni, aga sa saad ikkagi oma hirmudega tegeleda. Vaadata seda, mis seal ekraanil toimub, miks see mind hirmutab, miks see hirmus on. Ma ei räägi ainult ehmatusest, et kui metsas puu tagant koll välja hüppab, kõik ehmatavad, mina ka ehmatan. Aga pigem need sügavamad hirmud."

162-aastases endises kirikuhoones tegutsev Elektriteater näitab igat filmi kord kuus, neljapäeva õhtul. Neljapäeval, 27. jaanuaril linastub esimene, 1976. aasta film "Oomen".

"Film on siis ühest perest, kes saab lapse ja suure tõenäosusega laps on antikristus. Mis paneb selle pere seisu ette, et kas nad üldse usuvad seda, mis nad selle teadmisega peale hakkavad – et kuidas sa elad niimoodi, kui su laps on antikristus," kirjeldas Tamm filmi.