Kodune kultuurisoovitus | "Naine aknal" näitab, et koopia kopeerimisest ei tule head nahka

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Naine aknal" Autor/allikas: Zumapress / Scanpix

Sellest, kui palju probleeme oli A. J. Finni hittromaani "Naine aknal" ("The Woman in the Window") filmiversiooni valmimisega, pole isegi mõtet rääkima hakata. Tegijad jõudsid korduvalt vahetuda ning lõpliku hävitava löögi tegi koroonaviirus, mistõttu nihkus eepilise kassahitina planeeritud linateos Netflixi. Seda aga õnneks, sest praegusel kujul oleks lausa kahju niivõrd logiseva filmi eest piletiraha maksta.

Aga miks ma seda siis üldse soovitan? Arvestades, et Eestis on ikkagi kümneid tuhandeid inimesi, kes moel või teisel on viimase paari aasta jooksul lugenud läbi samanimelise raamatu, siis tasub ikkagi režissöör Joe Wrighti ekraniseeringule võimalus anda. Ärge muidugi petke oma lootusi, midagi lavastaja selliste varasemate linatööde nagu "Uhkus ja eelarvamust" ning "Tumedaim tund" tasemel siit ei leia, küll aga annab ekraanil toimuv võimaluse mõelda: kuidas saab ühest haaravast põnevusromaanist nii kiretu rähklemise kokku keerata?

Kui raamatu puhul suutsin sellest mööda vaadata, et "Naine aknal" on ju paljuski üks ühele koopia Alfred Hitchcocki legendaarset trillerist "Rear Window", siis värske filmi puhul on see täiesti võimatu. Kurb on aga see, et kui Hitchcocki lugu ratastooli aheldatud fotograafist, kes hakkab luurama oma naabrite järgi, krutib minut minuti järel pinevust ja ei lase vaatajat hetkekski lahti, siis "Naine aknal" ei saagi vaatajat päriselt kätte, raamatut mittelugenud vaataja jäetakse juba avaminutitel segadusse. Miks see naine seal majas istub? Kes seal vastasmajas elavad? Kas seal elab üks pere või on seal neid rohkem? Kus? Mis? Misasja?

Muidugi, eks olegi trillerite eesmärk vaatajat meelega ummikusse ajada ning ka A. J. Finni romaan kasutas seda võtet, kuid üks põnevuslugu ei hakka ealeski toimima, kui seal ei ole mingitki selget punast niiti, mille kaudu vaataja tasahilju edasi saaks liikuda. Antud juhul ongi reaalsus selline, et kui jõuab lõpuks kätte selgus, mida see agorafoobne naine (keda kehastab üllatavalt üheplaaniliselt Amy Adams) ikkagi oma naabrite akendes nägi, kehitab vaataja lihtsalt õlgu. No ja siis? Võime ju rääkida mõnest huvitavast tehniliselt võttest, aga kui põhiline – kaasakiskuv loojutustus – variseb juba avaminutitel kokku, ei ole mõtet muul isegi peatuda.

​Seega kui teil tõesti midagi targemat teha pole, siis vaadake pigem üle Hitchcocki "Rear Window", mis on ilmselt huvitav ka umbes kümnendal vaatamisel. Või kui sellest veel väheks jääb, siis võtke ette filmi mõtteline uusversioon "Disturbia" 2007. aastast, kus peaosa mängib Shia Lebeouf, seegi väärib rohkem tähelepanu. Ja kui siis ka veel aega üle jääb, hankige kuskilt A. J. Finni raamat "Naine aknal" ja lugege see läbi. Kõige lõpuks, pärast kõike seda võite ju ka antud filmi ära vaadata, kui te sellest tõesti mitte midagi ei oota. Tõsi, peategelase korter näeb efektne välja ning Brian Tyree Henry teeb mahlaka kõrvalosa, aga muidagi muud kiiduväärset on sealt raske leida.

Tänaseni kehtib reegel, et videomängust on head filmi praktiliselt võimatu teha. Loodan väga, et samas suunas ei liigu ka ekraniseeringud kõiksugu menukrimkadest ...

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: