Tinglikult võib "Fossiili" pidada isegi Francis Lee eelmise, 2017. aastal ilmunud filmi "Õnnistatud maa" ("God's Own Country") järjelooks. Kui toona toimus lugu tänapäeval ning keskendus kahe mehe allasurutud armuloole, siis värskes linateoses viib Lee tegelased 1840. aastatesse ning näitab kahe naise – vaese fossiiliküti Mary (Kate Winslet) ja rikkama Mary (Saoirse Ronan) – salajast armuafääri. Francis Lee ütleb sellega, et kuigi ajad on drastiliselt muutunud, siis põhiprobleemid on jäänud ka pea 200 aastat hiljem samaks.

Muidugi, "Fossiili" on väga lihtne vihata, nagu näitas ka hiljuti Saturday Night Live'is linastunud meeletult naljakas klipp "Lesbian Period Drama". Filmis on tõesti olemas kõik need klišeelised elemendid, mida ühest sedalaadi filmist oodata võiks: venivad kaadrid, kus ei toimu esmapilgul mitte midagi, lihtsalt mõni tähenduslik pilk või sügavmõtteline igavus, samuti ei pääse ka romantiseeritud ajastuportreest, mis nihestab reaalsust mesimagusa pateetikaga. Minagi pole suurim ajastudraamade fänn, kuid Francis Lee on lihtsalt nii tugev lavastaja, et lummab neile tüüpvõtetele vaatamata.

Mõtteline sild tekib mõistagi ka Celine Sciamma paljukiidetud linateosega "Põleva tütarlapse portree", mis toimub samuti 18. sajandil ning näitab kahe nauise omavahelise kiindumuse ja armastuse rõõme ja valusid. Küll aga on need vormiliselt üsna erinevad. Kui Sciamma tegi ikkagi tõupuhast arthouse'i, kus oluline roll oli mängida ka metafüüsilisel tasandil, siis "Fossiil" on palju maisem, kohati isegi häirivalt argine.

Otsekui peegeldusena tollele ajastule, kui naistevaheline armastus oli suurim võimalik tabu, avaneb ka vaataja jaoks nende suhe vähehaaval ja salamahti. Seda kõike aga filmi kulminatsioonini, kui vaataja saab osaks täielikust armastuse tulevärgist, mis toimub ööpimeduses ja võimalikult vaikselt. Isiklikult lummab mind selline käsitlus isegi rohkem kui "Põleva tütarlapse portree", kuna antud juhul mõjub see ausama ja ehedama peegeldusena reaalsusest, kus tegevus toimub. Lisaks on ka Kate Winslet antud juhul lihtsalt nii hea, et kui miski muu ei sunni "Fossilli" vaatama, siis juba puhtsalt selle pärast tasuks võimalus anda.

Möödunud aastal PÖFF-il linastunud "Fossiil" Eesti kinolevisse ei jõudnud, aga on rõõm näha, et nüüd on seda võimalik kõigil huvilistel vaadata Telia videolaenutusest. Kes kardab aeglasemaid ja mõtlikumaid filme, võib vahele jätta, aga kannatlikum vaataja saab kindlasti elamuse võrra rikkamaks. Üks eelmise aasta olulisemaid filme Euroopast, millest on piinlikult vähe räägitud.