Usutavasti leiab iga lugeja, kes Mudlumi "Mitte ainult minu tädi Ellenit" mõnikümmend lehekülge lugenud, end ootamatult mõttelt: mida ma päriselt ikkagi loen? Hämmastaval kombel suudab teos mõjuda niivõrd argiselt, et seda otsekui ei panegi tähele, küll aga pole Mudlumi tekst mingisugune laadaloba ega tühi-tähi, vaid kirjanduslik tippsaavutus. Oskus valada – pigem isegi oksendada! – paberile elu kogu ehedas mahlakuses, aga säilitada seejuures loomutruu tavalisus ja igapäevasus, on imekspandav.

Seega loed vähehaaval edasi ja upud kümnetesse ja kümnetesse tädi Elleni ja ka Mudlumi ema tragikoomilise elu väikestesse kildudesse. Mida söödi ja joodi, millised kardinad täpselt akende ees olid, milline lõhn aastakümneid tagasi toas olid. Ja nii edasi, ja nii edasi. Mõne kehvema kirjaniku puhul viskaks ilmselt juba kolmandal leheküljel raamatu nurka ja siunaks, et miks ma sellist tilu-lilu lugema pean. Mudlumi tekst on aga viimse kui fraasini läbitunnetatud, selgelt autori nägu ja tegu mosaiikne tervik, mille rikkalik ja mahlakas keelekasutus sunnib taas lehekülge keerama.

Küll aga ei aja Mudlum hetkekski taga biograafilist-ajaloolist elementi, meile räägitakse küll tema emast ja tädi Ellenist, aga lõplik tõde, kas ja kuidas need sündmused päriselt toimusid, polegi päriselt oluline. Viimastel lehekülgedel tunnistabki autor, et küsimus on mälestustes, mis võivad parimatel hetkedel olla isegi suuremad ja olulisemad kui elu, ja paratamatult teeb aju mingeid vingerpusse. Peas saab elust üks hiiglaslik kollaaž, ka "Mitte ainult minu tädi Ellen" mõjub kui läbipõimunud narratiiv, kuigi tegelikult ei saa ju inimese elu kunagi kirjanduslike kriteeriumite järgi ratsionaliseerida. See juhuslikkus ja ettearvamatus on Mudlumi tekstis aga otsekui nähtamatu kõrvaltegelane, n-ö niiditõmbaja, põimides kõik kummalisel kombel üheks.

Vaatamata sellele, et Mudlum kisub neil 200 leheküljel oma hinge häbitult lugeja ees valla ja näitab end nii kaitsetuna kui vähegi võimalik, suudab "Mitte ainult minu tädi Ellen" mõjuda ka erakordselt üldistusvõimeliselt. Pole raske neid viimse detailini – Mudlum võib rääkida mitu lehekülge sellest, milline oli täpselt tädil seljas olnud kampsuni materjal – kirjeldatud mälupilte täita hetkedega meie enda elust. Leida mõni enda tädi, onu, ema, isa, vanaema, vanaisa, kelle elus on olnud samalaadseid rõõme ja kurbusi. Seega ootamatult saab ühe perekonna katsumusterohke elu kild-killu kaupa nii minu kui ka ilmselt kõigi nende inimeste omaks, kes võtavad vaevaks seda lugeda.