Ükskõik kui logisev ka "Tom Clancy's Without Remorse" poleks, pakub sedalaadi suurejooneline ja pillav filmikunst praegusel ajalt teatavat turvatunnet. Ei pea kogu aeg vaatama ainult põlveotsas nokitsetud autorikino või siis madala eelarvega indie-filme, millesarnaseid tiksub voogedastusplatvormidele nädalas mitu tükki. Kuidagi turgutav on näha, et mingid traditsioonilised mudelid on suures filmitööstuses veel paika jäänud: plahvatused on võimsad, eepiline muusika annab toimuvale veel võimsust juurde ning ka kõige keerulisemad poliitilised konfliktid lahjendatakse algklassitasemele. Aju võib off-režiimi jätta, lihtsalt vaata ja naudi arulagedat lammutamist.

Sellel kõigel on aga üks varjukülg. Ükskõik kui tühine ka see kaklemine ja tagaajamine poleks, vajab film ikkagi teatavat loogilist arengut. Head ja pahad võitlevad, üldiselt võidavad head. Vahel võidavad pahad, aga ka sellisel juhul jäävad head veel kuskilt nurga tagant piiluma. "Without Remorse" räägib USA ja Venemaa vahelisest jagelemisest, kus poolsalaja üritatakse omavahelist sõda algatada, kuid kogu see teemaliin on nii skemaatiliselt välja joonistatud, et kaob filmi viimase kolmandiku jooksul lihtsalt ära. Režissööri ainsaks eesmärgiks saab seeläbi jätta otsad piisavalt palju lahti, et saaks teha ka järjefilmi. Mõeldud-tehtud!

Üllatav on aga see, miks oli Itaalia tipplavastaja Stefano Sollima – kes teinud varem filmid "All Cops are Bastards" (2012) "Suburra" (2015) ja "Sicario: Day of the Soldado" (2018) ning sarja "Gomorra" (2014-2016) – nõus nii tühise projektiga tegelema? Pealtnäha võib siin aimata Sollima loomingule omast sügavat poliitilis-kriminaalset konteksti, kuid see kaob kiirelt nn argipäeva hilisõhtul TV3 eetris näidatava suva-action'i mudru sisse ära, et ununeb lõpuks sootuks. Aga võib-olla on vastus banaalne: ka kõige paremat režissöörid peavad ikkagi vahel raha teenima, ükskõik kui kurb see reaalsus ka poleks.

Küll aga väärib "Without Remorse" ennekõike vaatamist Michael B. Jordani pärast, kellest võib vabalt saada üks praeguse generatsiooni esinduslikumaid action-staare. Tõsi, ta on mänginud ka intellektuaalsemates rollides, aga just sellised lihtsakoelised linateosed (vabandust kõigi fännide ees, aga ka "Creed" liigitub sinna alla!) annavad talle võimaluse tõeliselt särada. Ta oskab manada ette kuidagi eriti tuusa näoilme ja siis kavalalt ka kõige lootusetumatest olukordadest läbi murda. Võimsa empaatilise kõrvalosa teeb ka filmist "Queen & Slim" tuttav Jodie Turner-Smith.

Meeldetuletusena, et varsti saame taas kinno minna ja sedalaadi lolle filme suurelt ekraanilt vaadata, kulub "Without Remorse" igati ära. Midagi muud seal aga loota ei tasu, lihtsalt veidi alla kahe tunni lihtsat action'it, naiivset dialoogi ja laiska stsenaariumit. Filmifännide keeles võib seda nimetada ka omamoodi suuloputuseks: vahel on vaja midagi suvalist, et tuletada meelde, miks ikkagi head filmid päriselt nii head on.