Loojutustuse ja pastelse pildikeele poolest meenutab "Sound of Metal" iga teist Ameerika indie-filmi. Riz Ahmed kehastab endisest narkosõltlasest metaltrummarit Rubenit, kes jääb ühel päeval ootamatult kurdiks. Tema tüdruksõber (Olivia Cooke) kardab aga, et Ruben langeb seetõttu uuest uimastite küüsi ning viib ta kurtidele mõeldud rehabilitatsioonikeskusesse. Anarhistlik Ruben üritab esialgu nii enda tervislikule seisundile kui ka sealsele päevakorrale vastu hakata, kuid hakkab vähehaaval siiski oma olukorda aduma.

Sellises tundlikus ja isiklikus draamas polegi justkui midagi uut, kuid Darius Marder on selle lavastanud eriti detailitäpselt ja ülima empaatiaga: igast kaadrist on näha, kuivõrd põhjalikult on nii näitlejad kui ka lavastaja süvenenud kurtide inimeste argireaalsusse ja ka vaimsetesse karidesse. Üldistades võib isegi öelda, et "Sound of Metal" on omamoodi õppematerjal sellest, kuidas ootamatu tervisehäda võib lüüa kiilu meie senisesse maailmatunnetusse, mistõttu peame lihtsalt leppima teatud muudatustega.

Kõige märkimisväärsem on aga just "Sound of Metali" helitöötlus. Pealtnäha on ju imelihtne teha filmi kurtidest: keera lihtsalt heli maha ja voila, ongi valmis. Režissöör on antud juhul lähenenud sellele teemale aga palju põhjalikumalt, luues ülirealistliku helimaailma, mis tekitab vaatajas külmajudinaid. Minul isiklikult polnud mingit ettekujutust, mida kuulevad kuulmisimplantaati kandvad inimesed, ning pärast selle filmi vaatamist ei taha seda ka enam kunagi kuulda. See on hirmutav ja praktiliselt talumatu segu raginast, robotlikust kõnest ja katkematust kosmilisest mürast. Õudus, mida ei sooviks ka suurimale vaenlasele.

Moodne minimalistlik draama, mille iga detail on peenhäälestatud ning töötab veatult. Peaosatäitja Riz Ahmed teeb ka eriti võimsa rolli. Võib vist isegi öelda, et kohustuslik vaatamine kõigile, mida isegi metali-vihkajad ei pea kartma, sest seda kuuleb minimaalselt.