Kodune kultuurisoovitus | "Calls" ehk telesari ilma pildita

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Calls"

Esmapilgul on see voogedastusplatvormi Apple TV+ poolt täiesti absurdne käik: võtame oma programmi telesarja "Calls", mis pole reaalsuses mitte klassikaline audiovisuaalne programm, vaid ekvalaiseri saatel kõlav raadioteater. Üllataval kombel töötab see mudel aga veatult ja mõjub igati filmilikult.

Kui sa kaotad audiovisuaalsest mudelist ära visuaali, siis tähendab see, et kogu fookus läheb stsenaariumile. Pole võimalik nõrka dialoogi või ebaloogilisi sisupöördeid peita välgu-paugu taha, kõik paistab hetkega välja. Fede Alvarez ei tee selles vallas ühtki järelandmist: üheksa napilt 20-minutilist episoodi on nii tihedad ja täpselt lavastatud, et raske on midagi ette heita. Piinlik öelda, aga harva suudetakse mõnes sarjas-filmis dialoogidesse sellist kirge ja hoogu süstida... Äkki peakski rohkem ilma pildita sarju tegema?

Kuigi heitsin nalja, et tegemist on "ekvalaiseri saatel kõlava raadioteatriga", siis reaalsus on muidugi palju peenem. Vaid värvidest ja kujunditest koosnev visuaal, millest sari koosneb, võib küll tunduda esmapilgul täiesti suvaline, kuid mingil imelikul kombel ei tundnud kordagi vajadust, et paneks silmad kinni ja lihtsalt kuulaks seda teksti. Ambientne pildirida aitab fokusseerida kogu tähelepanu loole ja lõigata ära ümbritsev maailm. Praeguses hektilises maailmas on see suur saavutus, kui suudad inimese päriselt mõnekümneks minutiks süvenenult mingit teksti kuulama panna. "Calls" saab sellega hakkama.

Esimeste episoodide järel võib jääda mulje, et Alvarez toob vaatajate ette lihtsalt üheksa kõhedat ulmelugu, mis koosnevad lõpututest telefonikõnedest, kuid vähehaaval hakkab selgeks saama, kuidas selle kõige taga on ikkagi suurem ja veel palju hirmuäratavam sündmustik. Kui rääkida kirjanduslikest mõjutustest, siis meenutab "Calls" ühest küljest nii H. P. Lovecrafti kirjeldamatuid õuduseid kui ka Samanta Schweblini peenelt kujundatud ulmemaailmu. Oleks selle sarja juures visuaal, siis võiks see kuuluda vabalt ka näiteks John Carpenteri või David Cronenbergi filmograafiasse.

Kellele meeldis möödunud aastal valminud Alex Garlandi sari "Devs", mis mängis julgelt paralleeldimensioonide teemaga, peaksid kindlasti ette võtma ka Fede Alvarezi "Callsi". Siin on hullumeelseid sisupöördeid, jahmatavaid süžeeliine ning lihtsalt vapustavalt head loojutustust. Kas tulevik on ilma pildita telesarjade käes? Ilmselt mitte, aga vahelduse mõttes võiksin midagi sellist küll veel vaadata-kuulata.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: