Vau, vau, vau. Milline rõõm on istuda kinosaalis ja lasta end ühel filmil lihtsalt läbinisti pehmeks väntsutada. Alex Garland tõestab taas, kuivõrd ambitsioonikas filmitegija ta ikkagi on: tema lavastajadebüüt "Ex Machina" on kahtlemata üks 21. sajandi parimaid ulmefilme, teine film "Annihilation" lihtsalt võimas happeversioon "Stalkerist" ning "Devs" hulljulge katse võtta küsimus "mis on elu mõte?" pulkadeks lahti. "Mehed" tundub paberil küllalt klassikaline õuduslugu – naine seisab üksikus maamajas silmitsi deemonitega –, kuid reaalsuses rullub lahti luupainaja, milleks ma valmis ei olnud.

Kuigi südames on "Mehed" mahlaka mõistukõne ja allegooriaga rikastatud arthouse, siis tuleb seda mõtestada ikkagi läbi žanrikino. Garland teab väga täpselt, kuidas õudus- ja ulmefilm töötab – ta on ju ometigi kirjutanud 2002. aastal ka ühe parima zombifilmi "28 päeva hiljem – ning see paistab ekraanilt ka välja: ta põikab teadlikult kõigist klišeedest mööda ja lahustab oma filmist välja kõik üleliigse. Alles jääb vaid hirmu-essents, mis poeb teosammul naha vahele ja hakkab vaatajat kummitama seestpoolt, salaja ja ootamatult.

Mida see kõik tähendab? Noh, "Mehed" ei allu ratsionaalsetele loogikatele, sest kogu filmi jooksul ei toimu praktiliselt ühtki sellist sündmust, mida saaks päriselt loogiliseks või mõistuspäraseks pidada. Kui peategelane Harper on pärast rasket lahkuminekut maamajja kohale jõudnud, läheb käima paranoiline ja hüsteeriline tulevärk. Ja kui ma ütlen "tulevärk", siis pean ma silmas stiihilist pinna all pulbitsemist, sest väliselt ei toimu filmis praktiliselt mitte midagi. Harper kõnnib ümberkaudsetes metsades, külastab pubi ja kohalikku kirikut, tuiab oma majas ringi. Aga kõik on kuidagi veider ja hirmuäratav, kõhe ja seletamatu.

Oma tasase kulgemise juures on "Mehed" tegelikult ootamatult provokatiivne: Alex Garland rebib täiesti ootamatult lahti patriarhaalse ühiskonna mädahaavad, raputab sinna peale soola ja äädikat ning jääb põnevusega vaatama, mis juhtuma hakkab. Mõnes mõttes on isegi "Mehed" kui Emerald Fennelli "Promising Young Womani" tumedam ja tigedam kaksikvend. Mõlemad filmid esitavad häbitult küsimuse: äkki ei olegi enam midagi ette võtta? Äkki ongi kõik mehed sead, lurjused ja tõprad?

Neid küsimusi arvestades mõistan sajaprotsendiliselt kõiki vaatajaid, keda ajab "Mehed" lootusetult närvi. Muidugi ajab, peabki ajama! Peategi vihaselt koju minema, sõimama mõttes Alex Garlandi, et ta ikka nii lolli ja nõmeda filmi valmis tegi, sajatama iseend, miks pidite selle eest veel kinos ka raha maksma, ja siis tigedana magama minema. Aga olge valmis kõige hullemaks: "Mehed" ei jäta teid ka öösel rahule. Garlandi deemonlik visioon ronib teie unenägudesse, need minimalistlikud õudussähvatused hüppavad lillede ja liblikate vahelt välja ning ei kavatse nii pea lahkuda.

Veelkord: "Mehed" ei ole kindlasti film kõigile, olen isegi pigem kindel, et need vaatajaid, kelle ekraanil toimuv päriselt meeldib, on tugevalt vähemuses. Seega ma ei saa päriselt seda filmi pea kellelegi soovitada. Muidugi, kui teile meeldib tipptasemel arthouse ning naudite avara tähendusväljaga autorikino, siis on see film teile. Ka kõigile õudusfilminohikutele, kes on väsinud etteaimatavatest slasher'itest ning lihtsalt halbadest B-filmidest, peaks "Mehed" ideaalselt sobima, sest Garlandi õõv roomab välja nurgatagustest, kust isegi kalestunud hirmusõltlased seda otsida ei oska. Kõik teised peavad olema valmis pettuma, või ideaalis üllatuma. Ah, mida ma sonin, otsustage ise, mina ei vastuta!

Olen kirjutanud kuus lõiku teksti nii, et ma pole filmist mitte midagi rääkinud, aga "Meeste" puhul teistmoodi ei saagi. Parem on, kui te ei tea sellest filmist mitte midagi, sest lõplik elamus sõltub suuresti just vaatajast endast. Ka varasemad eelarvamused ja ootused võivad kogemusest üht-teist röövida.

Asi on lihtsalt selles, et Alex Garland on antud juhul lähenenud isegi filmile kui sellele mõneti valest otsast: ta ei anna vaatajale ette ei küsimusi ega vastuseid, on lihtsalt üks naeruväärselt lihtne unenäoline sündmustik. Ei midagi rohkemat. See, mida see kõik tähendab, tuleb vaatajal endal välja nuputada. Võimalik, et isegi Garland ei tea päris täpselt, miks üks või teine element kuskile täpselt paigutatud on. "Mehed" jätab vähemalt sellise mulje, et ka Garlandi jaoks on protsess olnud palju alateadlik ning intuitiivne, sellisele materjalile ei ole võimalik teadvuslikult, pigem voolab see iseenesest kuskilt sügavatest salasoppidest välja.

Aasta film? Võib-olla. Aasta parim õudusfilm? Praeguse seisuga kindlasti, juulis tuleb küll Jordan Peele'i uus film "Nope", mis võib selle vabalt troonilt tõugata. Ennekõike on aga "Mehed" suurepärane kinoelamus, mida ei soovita kellelgi esimesel kohtingul vaatama minna. Vestlus, mis filmile järgneb, on ilmselt, khm, ebamugav.