"The Thing", rež: John Carpenter

Ilmselt kõigi aegade parim õudusfilm. Aga mis ta muud saakski olla, kui kokku panna Carpenteri hullgeniaalsed mutantelajad, maailma lahedaim mees Kurt Russell ja kõhedusttekitav Antarktika. Uusversiooni võite vahele jätta.

"Rosemary's Baby", rež: Roman Polanski

Polanski filmograafias on teisigi õuduslugusid, kuid "Rosemary's Baby" on kahtlemata tema suurim õnnestumine. Hüsteeriline linnaelu, friikidest naabrid ja rasedusega seotud paranoiad on põimitud kokku imeliseks hirmulooks. Peaks suhestuma hästi ka koroonaperioodiga, mil paljud peavad ikka veel kodukontorites istuma...

"The Shining", rež: Stanley Kubrick

Ekraniseering Stephen Kingi samanimelisest teosest on kihiline ja vaevalt suudame üldse kunagi kõike lahti murda, mida Kubrick mõelnud on, aga mis sellest? Ka pöörase psühholoogilise õudusunenäona on tegu täieliku meistriteosega.

"The Omen", rež: Richard Donner

Kui "Rosemary's Baby" puhul tahavad kurjad nõiad üht last deemoniks muuta, siis "The Omenis" on deemon juba sündinud. Richard Donneri visioon koos hingekriipiva heliribaga loob pinnase üheks 1970. aastate kõige kõhedamaks linateoseks.

"Alien", rež: Ridley Scott

Moodsate limukaõudukate eelkäija, ilma milleta jääks ilmselt iga teine praegune kollifilm tegemata. Sigourney Weaver raius end popkultuuri nii sügavalt sisse, et tänaseni on teda keeruline mõnes teises rollis vaadata. Samas on "Alien" lahutamatu järjeloost "Aliens", kus on rohkem möllu ja veel enam vastikuid tulnukaid!

"REC", rež-id: Jaume Balaguero, Paco Plaza

Kui hinnata õudusfilme kategoorias "kui hirmutav film päriselt on?", siis tuleb Hispaania kõhedik "REC" kahtlemata võitjaks. Pole vist midagi hirmsamat kunagi näinud, kui tahate end tõeliselt piinata, siis pange tuled kustu, kõrvaklapid pähe ja vaadake filmi üksi.

"The Descent", rež: Neil Marshall

Režissöör Neil Marshall on tänaseks oma tugevat lavastajakätt kaotamas (misasi see "Hellboy" oli?), aga "The Descent" on korraga nii imeline karakteridraama kui ka efektne ja vastik koopaõudukas. Miks üldse tehakse nii vähe õudusfilme, kus inimesed roomavad mudastes-lägastes urgudes? Järg on okei, aga võib ka vahele jätta.

"Psycho", rež: Alfred Hitchcock

Kas peab üldse midagi ütlema? Alfred Hitchcocki meistriteos, mis ühendab elegantselt parimad elemendid film noir'ist ja minimalistlikest õudusfilmidest. Kohustuslik ülevaatamine iga mõne aasta tagant.

"Poltergeist", rež: Tobe Hooper

Õudusfilme lühikirjeldusega "vanas majas elab koll" on tehtud tuhandeid, aga Tobe Hooperi 1980. aastatel loodud ebanormaalselt ambitsioonikat "Poltergeisti" suudavad vähesed ületada. Filmi finaal on nii suurejooneline hullus, et seda lihtsalt peab kogema.

"Dead Alive", rež: Peter Jackson

Muidugi, "Sõrmuste isanda" saaga on tore, aga režissöör Peter Jackson tegi oma tippteosed ikkagi karjääri algul. Neist kahtlemata parim on splatter "Dead Alive" (tuntud ka kui "Braindead"), kus lendab kunstverd ja jäsemeid, rebitakse ebamoraalset kildu ning tapetakse muruniidukiga ebasurnuid. Mida veel tahta?

"Martyrs", rež: Pascal Laugier

Prantsuse ekstreemõudusfilmid on veider nišš, kust paistab kõige tugevamalt silma Pascal Laugier' "Martyrs". Raske öelda, kas ma seda filmi kunagi teist korda vaadata tahaksin, aga see religioonikriitiline torture porn väärib kahtlemata tähelepanu. Nõrganärvilised võiksid siiski vahele jätta.

"Midsommar", rež: Ari Aster

Ari Aster näitas filmiga "Hereditary" oma võimeid, aga "Midsommariga" lihvis ta need perfektsuseni. Mis võiks olla hirmsat jaanipäevapidustustes? Aster oskab leida üles mingi hirmutava essentsi, mis ronib vaatajale ootamatult selja tagant ligi ning matab ühel hetkel täielikult enda alla. Lisaks sellele on "Midsommar" ka imeline suhte kasvamise ja purunemise lugu.

"Paranormal Activity", rež: Oren Peli

Näide kategooriast "heaks õudusfilmiks pole vaja hiigelsuurt eelarvet". Oren Peli tegi mõnekümne tuhande dollariga filmi, mis teeb oma kõheduse, tõsiseltvõetavuse ja tabavusega silmad ette enamikele konkurentidele. Tasub võimalus anda ka "Paranormal Activity 3-le", teise osa võib vahele jätta.

"Shaun of the Dead", rež: Edgar Wright

Režissöör Edgar Wright on tohutu õudusfilmifänn ning tema 2004. aastal ilmunud "Shaun of the Dead" on justkui armastuskiri kõigile lemmikutele. Simon Peggi ja Nick Frosti tandem murrab läbi zombidest tulvil väikelinna, loopides ebasurnuid vinüülidega ja leiutades muidki jaburaid viise nende seljatamiseks. Õuduse kõrval on Wright põiminud sinna sisse ka südamliku loo sõprusest ja armastusest.

"Evil Dead 1+2"; rež: Sam Raimi

On raske täpselt paika panna, kas Sam Raimi "Evil Dead" lõi nn üksildase metsamajakese klišee, kuid kahtlemata on ta selles nišis kõige tuntum. Kui esimene film on veel mõnusalt amatöörlik ragistamine, siis järjelugu võtab selle hullu entusiasmi ja süstib sinna kümnekordse doosi steroide. Õuduskomöödia, mis suudab ühes toas korraldada mürglit, mille kõrval eepilise skaalaga kassahitid kahvatuvad. Uusversioon on lahjendus, kui välja arvata verevihm filmi finaalis.

"Get Out", rež: Jordan Peele

Jordan Peele on tõusnud kiirelt 21. sajandi kõige olulisemaks õudusfilmilavastajaks ja seda põhjusega. Tema täispikk lavastajadebüüt "Get Out" oli samaaegselt nii valusalt tabav kommentaar rassismiprobleemidele Ameerikas kui ka ootamatute pööretega meelelahutuslik õuduslugu. Film, mida ikka ja jälle üle vaadata, läheb iga korraga paremaks.

"Scream", rež: Wes Craven

Õudusfilmilegend Wes Craven on teinud selle žanri jaoks rohkem kui keegi teine ("Nightmare on Elm Street", "Last House on the Left"), aga kõige märkimisväärsem on ikkagi "Scream". Film, mis on samal ajal nii tõupuhas slasher kui ka totter slasher'i paroodia, lisaks on märkimisväärne, et järjelood pole grammigi kehvemad. Kohati on isegi mõistmatu, miks otsustas "Scary Movie" võtta oma põhiliseks naerualuseks "Screami", mis on ju samamoodi paroodia...

"The Exorcist", rež: William Friedkin

Kui palju õudusfilme on viimase paarikümne aasta jooksul tehtud vaimude väljaajamisest? Ilmselt pole neid isegi võimalik kokku lugeda. Veidral kombel on aga William Friedkini pea 50 aastat tagasi valminud "The Exorcist" selles vallas tänaseni värske ja innovaatiline. Deemoni hüüe "Your mother sucks..." ei unune kunagi. Lause lõppu peate ise filmist vaatama.

"Jaws", rež: Stephen Spielberg

Võib lõputult arutada, kas Stephen Spielbergi "Jaws" on ikkagi õudusfilm või mitte, aga üks on kindel: popkultuuri mõistes on raske leida mõnd hirmulugu, mis oleks rohkem massidesse murdnud. Lisaks tegi Spielberg karuteene kõigile järgnevatele haifilmidele, sest tema 45 aastat tagasi valminud tippteos on (vähemalt tänaseni) murdmatu.

"The Skin I Live In", rež: Pedro Almodovar

Hispaania tipplavastaja Pedro Almodovari leivanumbriks on küll peened ja tundlikud draamad, kuid see ei tähenda, et ta oleks kuidagi kehvem õudusfilmide vallas. 2011. aastal valminud "The Skin I Live In" on justkui segu giallo-mõjutustest, kommerts-slasher'itest ja omanäolisest arthouse-käekirjast. Antonio Banderas teeb ka ühe elu parima rolli.

"28 Days Later", rež: Danny Boyle

Briti lavastaja Danny Boyle'i karjäär on täis ootamatuid žanrilisi pöördeid, sotsiaaldraamade juurest on ta liikunud ulme juurde ja sealt uuesti tagasi maiste teemadeni. Üheks kõige põnevamaks killuks tema filmograafias on aga "28 Days Later", moodne zombiklassika, mis paigutab üllatavalt kiiresti jooksvad ebasurnud Londoni tänavatele. Tõeline B-filmi meistriklass.

"The Wicker Man", rež: Robin Hardy

Robin Hardy 1973. aastal valminud "The Wicker Man" on erakordselt kummaline linateos. Politseinik läheb üksikule Šoti saarele uurima ühe tüdruku kadumist, kuid satub silmitsi veidrate maausulistega, kellele meeldib öösiti põllu peal seksida ja pidevalt laulda. Võib julgelt öelda, et ilma "The Wicker Manita" poleks meil ka Ari Asteri "Midsommarit".

"The Blair Witch Project", rež-id: Daniel Myrick, Eduardo Sánchez

Väriseva käega filmitud n-ö "found footage" õudusfilmid on tänaseks tavaline ja harjumuspärane võte, kuid enne 1999. aastal valminud "The Blair Witch Projectit" oli see pigem harv nähtus. Üllatav on aga see, et Myricki ja Sanchezi filmis pole ühtki kolli, deemonit ega nõida. Tõsi, neist räägitakse, aga vaataja ei näe mitte midagi. Lihtsalt paar noort inimest müttavad metsas, õudus nende ümber tekib vaataja peas.

"Saw", rež: James Wan

Vaevalt oskas režissöör James Wan aimata, et oma indie-õudusega "Saw" paneb ta aluse 21. sajandi kõige tuntumale horror-saagale. Kui järgnevad filmid on täielik piinaporno, siis avalugu on üllatavalt kammerlik ja vaikne, kus aeg-ajalt toimuvad ootamatud plahvatused. Järjelood tähelepanu ei vääri, avafilm hoiab aga auga kohta õudusklassikute reas.

"Carrie", rež: Brian de Palma

Stephen Kingi samanimelisel romaanil põhinev "Carrie" kuulub õudusfilmiklassikasse, kuigi reaalselt ei juhtu filmi jooksul midagi eriti hirmutavat. Brian de Palma jälgib ühe noore uskliku tüdruku üleskasvamist, kuid see kõik lõppeb filmiajaloo ühe eepilisema kliimaksiga. Sissy Spaceki roll vagura deemonina on nii mõjus, et ronib pikaks ajaks unenägudesse.

"Us", rež: Jordan Peele

Kui Jordan Peele'i "Get Out" oli üsna sirgjoonelise ühiskondliku sõnumiga, siis 2019. aastal lükkas režissöör oma piire veel kaugemale. Pealtnäha on "Us" klassikaline slasher, kus müstilised pahalased hakkavad üht perekonda kiusama, kuid filmi allhoovused on palju sügavamad. Film lausa nõuab korduvat vaatamist.

"Tremors", rež: Ron Underwood

Muidugi, Ron Underwoodi 1990. aastal ilmunud "Tremors" (millele on tänaseks valminud lugematu hulk järjefilme!) on rohkem komöödia kui õudus, aga mis sellest? Tõeline kultusklassika, mille peaosas särab Kevin Bacon. Veidral kombel on see film tänaseks pea unustatud.

"Annihilation", rež: Alex Garland

Pärast kõhedat ja visuaalselt steriilset ulmefilmi "Ex Machina" liikus Alex Garland palju värvikirevama materjali juurde. Jeff Vandermeeri romaanil põhinev "Annihilation" on justkui steroididel "Stalker", milles täielik tippnäitlejate ansambel eesotsas Natalie Portmaniga müttab lokkavas tihnikus, kus hirm ja õud peidab end iga nurga taga. Kummardus Netflixile, et nii hea asja endale said, samas muidugi kurb, et pole õnnestunud seda kinos näha...

"Pan's Labyrinth", rež: Guillermo del Toro

Mehhiko lavastaja Guillermo del Toro loomingut võib kirjeldada kui hulka muinasjutte täiskasvanutele. Ta on teinud ka mitmeid möllufilme ("Pacific Rim", "Blade 2"), kuid tema tugevus peitub just rikkalikes ulmemaailmates, mis seisavad kuskil reaalsuse ja unenäo piiril. "Pan's Labrynth" segab endas sõja- ja õudusfilmi elemente, neist moodustub kokku aga kõhe ning südamepõhjani liigutav tervik.

"The Witch", rež: Robert Eggers

Mingil veidral põhjusel suhtusin pikka aega "The Witchi" skeptiliselt, kuid reaalsuses on see üks viimaste aastate erilisemaid õuduslugusid. Kui paljud režissöörid julgevad oma tegevustiku paigutada 17. sajandi kolkasse? Robert Eggers käe all jõuab vaatajateni detailitäpne nõiajaht, mis on kuratlikult hirmutav.

"The Others", rež: Alejandro Amenabar

Esmapilgul on Alejandro Amenabari "The Others" üks tavaline kummituslugu. Nicole Kidman elab oma lastega vanas majas, kus hakkavad neid painama endiste elanike vaimud. Või vähemalt nii nad arvavad. Filmi pööre on kahtlemata üks parimaid, mida õudusfilmides üldse nähtud.

"Signs", rež: M. Night Shyamalan

M. Night Shyamalani filmograafias on küll mitmeid pärle, mida tasuks välja tuua, aga just "Signs" mõjub kõige hirmutavamalt. 2002. aastal ilmunud tulnukafilmiga on mul ka omalaadne lapsepõlvetrauma, sest filmi realistlik toon tekitas mulle pikaks ajaks õudusunenägusid ja varjatud hirme. Koos Spielbergi "Close Encounters of the Third Kindiga" parim linalugu võimalikust kokkupuutest maavälise eluga.

"Creature from the Black Lagoon", rež: Jack Arnold

Kui Universali 1930. aastate kollifilmid on veel üsna arhailised (samas näiteks "Frankenstein" mõjub oma tooruses tänaseni kõhedalt!), siis 1948. aastal valminud "Creature fom the Black Lagoon" on nii eepiline ja professionaalselt tehtud, et võtab üle 70 (!!!) aasta hiljem ikka veel tummaks. Kuidas nad neid lõputult pikki veealuseid stseene toona filmisid? Ja kuidas kurat see elukas nii jäle välja näeb?

"What We Do In The Shadows", rež: Taika Waititi

Peter Jackson pöördus kahjuks õudusfilmidest kõrvale, kuid õnneks tuli Taika Waititi näol Uus-Meremaalt järgmine veidrik, kes ei karda žanripiiridega mängida. "What We Do In The Shadows" murrab vampiirifilmi traditsioone, lahustades sealt igasuguse õuduse ning asendades selle totra huumoriga. Ilmselt üks viimaste aastate paremaid komöödiaid.

"The Conjuring", rež: James Wan

Pärast "Saw" filmisaagale aluse panemist tegi James Wan veel üht-teist ("Dead Silence", "Insidious"), kuid 2013. aastal õnnestus tal algatada järjekordne õudussari. "The Conjuring" on austusavaldus Friedkini "The Exorcistile", kus mängitakse samalaadsete elementidega: ei mingit lollitamist ja tühipaljast jump-scare'i, kui ikka hirmutada, siis täie raha eest.

"The Lighthouse", rež: Robert Eggers

Kui oma esimese filmiga rändas Robert Eggers 17. sajandi kolkakülla, siis "The Lighthouse'iga" võtab ta veel keerulisema eesmärgi: kuidas oleks teha psühholoogilist õudusfilmi saarel, mille ainsateks ehitisteks on väike hurtsik ja tuletorn? Robert Pattinsoni ja Willem Dafoe happetripp üksikul saarel ei tohiks kedagi külmaks jätta. Parimatel hetkedel tekib isegi küsimus, et kuidas küll režissöör näitlejatest midagi sellist välja pigistas...

"The Silence of the Lambs", rež: Jonathan Demme

Hannibal Lecterist on tänaseks tehtud kümneid filme ja sarju, aga Jonathan Demme'i 1991. aastal valminud "The Silence of the Lambs" teeb kõigile silmad ette. Pealtnäha on tegu üsna klassikaline thriller'iga, aga Anthony Hopkinsi judinaidtekitav roll annab filmile igati õudusfilmiliku varjundi.

"Friday the 13th", rež: Sean S. Cunningham

Kas "Friday the 13th" on ratsionaalselt hinnates eriti hea film? Muidugi mitte, aga ilma selleta poleks sündinud ühtki moodsat slasher'it. Võib ju vastu vaielda, et kaks aastat varem valminud Carpenteri "Halloweenil" on selles vallas olulisem roll, kuid just "Friday the 13th" näitas kõiki tänaseks tuttavaid elemente: lolle peategelasi, nende ebaratsionaalset käitumist ning ootamatuid viise kellegi tapmiseks.

"Only Lovers Left Alive", rež: Jim Jarmusch

Aasta enne Taika Waititi vampiirikomöödiat "What We Do In The Shadows" murdis žanrimüüte ka Ameerika indie-legend Jim Jarmusch. Kuidas oleks, kui vampiirid elavad hoopis Detroitis? Aga Marokos? Ise poleks osanud neid küsimusi küsidagi, Jarmuschi noir-armulugu annab sellele aga igati usutava vastuse. Võib-olla ka kõige ilusam vampiirifilm, mis eales tehtud.

"Suspiria", rež: Dario Argento / "Suspiria", rež: Luca Guadagnino

Kui keegi räägib Itaalias tekkinud õudusfilmi alažanrist giallo, siis paratamatult tuleb esimesena meelde Dario Argento 1977. aastal valminud visuaalne hullus "Suspiria". Küll aga ei tasu enam leppida ainult esialgse versiooniga, Luca Guadagnino uusversioon keerab kõik motiivid pahupidi, aga mõjub samavõrd hirmutavalt.

"Seven", rež: David Fincher

Harva on mõni põnevusfilm oma teemavalikult nii julge ja aus, et seisab kõrvuti kõige kõhedamate õudusfilmidega. David Fincheri "Seven", kus Brad Pitti ja Morgan Freemani kehastatud detektiivid asuvad jahtima üht sarimõrvarit, on just selline. Kui "The Silence of the Lambsi" vooruseks oli Hopkinsi külm ja läbilõikav pilk, siis "Seveni" juures mõjub hirmutavana just teadmatus. Kõik küsimused värdjaliku sarimõrvari kohta ei saagi vastuseid, kuid just see jääbki pikaks ajaks painama...

"Death Proof", rež: Quentin Tarantino

On isegi imelik mõelda, et Quentin Tarantino, keda võib julgelt nimetada üheks kõige tuntumaks žanrifilmide režissööriks, pole tänaseni puhtakujulist õudusfilmi teinud. Või siiski? 1970. aastate eepilistest autofilmidest "Vanishing Point" ja "Gone in 60 Seconds" inspireeritud "Death Proofi" lugu on lihtne: Kurt Russelli kehastatud Stuntman Mike hakkab oma autoga noori naisi taga ajama. Filmis on head muusikat, tagaajamist, palju Kurt Russelli tuusamist ja toorest vägivalda. Mida veel tahta?

"Under the Skin", rež: Jonathan Glazer

Jonathan Glazeri "Under the Skin" on vastik film, aga seda heas mõttes. Kui üldiselt peab üks õudusfilm palju vaeva nägema, et mulle naha vahele pugeda, siis Glazer suudab mõne minutiga luua maailma, kust tahaks kiiremas korras põgeneda. Scarlett Johansson kehastab suurepäraselt eksinud (ja ennast avastavat!) tulnukat, samuti poleks see film sama ilma Mica Levi muusikata.

"Duel", rež: Stephen Spielberg

Paljuski sobib "Duel" kokku Tarantino "Death Proofiga", sest laias laastus on tegu samade filmidega. Antud juhul hakkab Dennis Weaveri kehastatud ärimehe autot taga ajama hiiglaslik reka. Ja see ongi kõik. Poolteist tundi närvesöövast tagaajamist, kuid märkimisväärne on see, et tegu on Spielbergi esimese suurema lavastajatööga. Mingil veidral kombel ei räägi sellest filmist eriti keegi, kuigi juba siin saab näha tulevase tipplavastaja käekirja.

"The Texas Chain Saw Massacre", rež: Tobe Hooper

On raske ette kujutada, kuidas võtsid inimesed 1974. aastal vastu "The Texas Chain Saw Massacre", sest film on isegi praguste kriteeriumite järgi ebamoraalne ja ootamatult sadistlik. Esimesed mõnikümmend minutit võivad halbade näitlejatööde ja labase huumoriga ehk ära ehmatada, aga seda hetkeni, kui Leatherface peksab eksinud noore haamriga surnuks. Ja saeb järgmise mootorsaega tükkideks. Tobe Hooper alustas karjääri tõelise kultusklassikaga, mis pole aastatega grammigi oma väärtusest kaotanud.

"The Fly", rež: David Cronenberg

Kui keegi räägib body horror'ist, siis ei saa kuidagi mööda vaadata David Cronenbergi 1986. aastal valminud filmist "The Fly". Mis saab siis, kui ebaõnnestunud katse tõttu põimuvad kokku Jeff Goldblumi kehastatud teadlase ja kärbse geenid? Võin reeta, et tagajärjed pole just kõige ilusamad. Kõiksugu jäledate eriefektide kõrval on film tegelikult ootamatult nunnu.

"It Follows", rež: David Robert Mitchell

Nii veider kui see ka pole, siis David Robert Mitchelli "It Follows" oleks imeline õppematerjal seksuaalkasvastuse tundidesse. Kui ühe lausega filmi moraal kokku võtta, siis: ära astu kaitsmata vahekorda suvaliste inimestega. See on ehk filmile antireklaam, sest Mitchell on sinna ümber ehitanud mahlaka ja üllatava õudusloo, mis mängib ootamatult ümber slasher'i klišeed. Ootan juba huviga, mida David Robert Mitchell järgmiseks teeb.

"Host", rež: Rob Savage

Kuidas teha õudusfilmi, kui koroonapandeemia tõttu on kogu maailm lukku keeratud? Aga palun, režissöör Rob Savage teab, mida ette võtta. Napilt tunniajane õuduslugu "Host" on serveeritud katkematu Zoomi-kõnena, mis võib esmapilgul tunduda igavana, kuid kaugel sellest. Kui film esimese kolmandiku järel hoo sisse saab, siis hirmutatakse vaatajat nii aktiivselt, et unustad vahepeal isegi hingata...

"Re-Animator", rež: Stuart Gordon

Vaatamata sellele, et enamike H. P. Lovecrafti tekstide sünnist on möödas üle saja aasta, pole neist suurt hulka tänaseni suudetud ekraniseerida. Muidugi, üks asi on kirjutada üleelusuurustest kosmosemonstrumitest, teine asi on neid ekraanil näidata. Stuart Gordoni nii-öelda uue aja "Frankenstein" on aga suurepäraselt õnnestunud, film leiab hea tasakaalu huumori ja body horror'i vahel. Ilmselt parim Lovecrafti ekraniseering.

"Coraline", rež: Henry Selick

Pealtnäha võib Henry Selicku "Coraline" tunduda kui armas perefilm. Tüdruk käib külas oma veidrikest naabritel ja seikleb ümberkaudsetes metsades. Ühel hetkel avaneb aga uks paralleelmaailma, mis on kui deemonlik õudusunenägu. Usun, et "Coraline'i" vaadates jooksis kinosaalis välja palju nutvaid lapsi, mulle meeldib aga Selicku pöörane visioon väga.

"From Dusk Till Dawn", rež: Robert Rodriquez

Robert Rodriquez on teinud oma karjääri jooksul ka paremaid filme ("Desperado", "Sin City"), kuid just "From Dusk Till Dawniga" näitas ta, kuidas teha üht tõupuhast rämpsfilmi. George Clooney ja Quentin Tarantino kehastatud pätid satuvad poolkogemata stripibaari, mille kõik külastajad on vampiirid. Film on muidugi täiesti arulage, aga toored eriefektid koos tabava huumoriga loovad erakordselt meelelahutusliku terviku. Ja ärme unusta Salma Hayeki deemonstrippari tantsunumbrit!

"Mandy", rež: Panos Cosmatos

Kui üldiselt antakse filmides mõni minut vaatajale aega, et toimuvasse sisse elada, siis Kreeka lavastaja Panos Cosmatos vajutab gaasi juba algustiitrite ajal põhja. "Mandy" kirjeldamiseks jääb sõnadest väheks: see on nagu kümnekordne üledoos psühhedeelsetest narkootikumidest, kus reaalne maailm muutub udusse mattunud erkroosaks põrguks, kus sind ajavad taga mootorratturitest mõrtsukad. Ah jaa, selle veidra õudusunenäo keskel on igasuguse kontrolli kaotanud Nicolas Cage.

"Night of the Living Dead", rež: George A. Romero

Tahaks minna korraks paralleelmaailma, kus George A. Romero ei teinud 1968. aastal kõigi tänapäevaste zombifilmide eellast "Night of the Living Deadi". Kas võib olla nii, et sellisel juhul polekski meil zombifilme kui selliseid? Minimaalse eelarvega tehtud linateos on aga meelelahutuslik tänaseni. Üllataval kombel on filmis zombide kõrval sama suureks ohuks ka inimeste omavahelised tülid ja lõputu nääklemine.

"Eraserhead", rež: David Lynch

USA kultusrežissöör David Lynch pole end ilmselt kunagi defineerinud õudusfilmilavastajana, aga tema unenäoline ja veider käekiri annab piisavalt materjali hirmuunedeks. Juba tema 1977. aastal ilmunud debüütfilm "Eraserhead" on tõeliselt häiriv paranoiline veidrus. Filmi süžeed on keeruline isegi sõnadesse panna, kuid selle kõige keskmes on hiiglasliku spermatosoidi välimusega mutantbeebi, kes röögib ebardliku häälega. Üsna kindel, et ei soovi seda eales uuesti läbi elada.

"An American Werewolf in London", rež: John Landis

Häid õuduskomöödiad pole kunagi liiga palju. 1981. aastal valminud John Landise "An American Werewolf in London" ongi täpselt see, mida pealkiri lubab: üks Ameerika tüüp muutub vähehaaval libahundiks ning kütib endale teadmata öösiti Londoni tänavatel inimesi. Saab nalja, näeb ägedat body horror'it ja selle kõige taustal on ka üsna liigutav lugu.

"Climax", rež: Gaspar Noe

2018. aastal valminud "Climax" on naeruväärselt lihtne film: mis oleks, kui mitukümmend tantsijat võtavad kõrvalises koolimajas proovi tehes hiigelkoguse LSD'd? Provokaator Gaspar Noe ei jäta aga midagi juhuse hooleks, ta vajutab visuaalselt alati gaasi põhja, et vaataja võimalikult kiirelt oma konksu otsa saada. Lahti rullub täiesti pöörane vaatemäng, kus tümpsuva tantsumuusika saatel kaotavad inimesed igasuguse enesevalitsuse.

"Train to Busan", rež: Sang-ho Yeon

Lõuna-Korea žanrikino on mõistagi alati olnud tipptasemel, kuid režissöör Sang-ho Yeoni "Train to Busan" näitas, millise eepilise skaalaga õudusfilme nad teha suudavad. Kui Lääne zombifilmides korduvad ikka samad motiivid, a'la zombid võtavad üle mõne suurlinna või saab kõik alguse hoopis ühest majast, siis antud juhul on lugu palju hoogsam. Kui zombiepideemia hakkab levima kiirrongis, siis ei ole aega jump-scare'ideks, vaid suur osa filmist kulgeb hoopis jooksujalu. Järjelugu on õudusfilmi asemel pigem postapokalüptiline ulmefilm, aga väärib kindlasti vaatamist.

"Der goldene Handschuh", rež: Fatih Akin

Saksa lavastaja Fatih Akini on alati huvitanud ühiskonna pahupool, kuid 2019. aastal valminud filmis "Der goldene Handschuh" viis ta selle maksimumini. Portree Hamburgi sarimõrvarist Fritz Honkast on nii ebameeldivalt realistlik, et mõjub kohati isegi dokumentaalfilmilikult. Joodikute, prostituutide ja kõikvõimalike muude eluheidikute mõttetu ja tühine argireaalsus 1970. aastatel. Pea sajaprotsendiliselt tõsielust inspireeritud õuduslugu, mis muudab aga ekraanil toimuva veel palju kõhedamaks...

"Valkoinen peura", rež: Erik Blomberg

Eestlased on alles viimastel aastatel jõudnud esimeste õudusfilmideni, aga soomlased tegid oma seni parima hirmuloo juba 1952. aastal. Saamide rahvakultuurist läbi imbunud "Valkoinen peura" räägib loo naisest, kes läheb oma armuprobleemide tõttu abi otsima kohalikult šamaanilt. Armunõu asemel muutub ta aga hoopis vampiir-põhjapõdraks. Erik Blombergi lavastatud film on ühest küljest tipptasemel põhjamaine arthouse, kuid teisalt on seal siiski piisavalt palju kõhedat, et ka žanrifännid ei jää tühja kõhuga.

"Drag Me To Hell", rež: Sam Raimi

Kuigi Sam Raimi liikus vahepeal "Spidermani" triloogia juurde, siis õnneks tegi ta 2009. aastal tagasipõike õudusfilmi juurde. Sarnaselt "Evil Deadile" tõestab Raimi, et ta on meister õuduse ja huumori kokkusidumisel. "Drag Me To Hell" on tõeliselt kõhe hirmulugu deemonitest ja veidratest vanamooridest, aga seda saadab pidevalt keel-põses huumor. Alahinnatud õuduspärl, mis vääriks rohkem tähelepanu.