"Neela!" ("Swallow")
Režissöör: Carlo Mirabella-Davis

Kui üldjuhul võib HÕFF-ilt oodata õudust, ulmet, action'it ja kõike muud, mis jääb sinna ümber ja vahele, siis Carlo Mirabella-Davise "Neela!" sobib igati ka neile, kes õudusfilme absoluutselt ei seedi. Vaatamata sellele, et film kasutab üksikud õudusfilmilikke väljendusvahendeid, on tegu ikkagi pineva psühholoogilise draamaga, mis surub vaataja ebamugavalt nurka.

Lugu on lihtne. Haley Bennetti kehastatud Hunter jääb rasedaks ning hakkab ühel päeval neelama kõike kättesattuvat alates pisikestest mutritest lõpetades patareidega. Pica-sündroomi kujutatakse nii detailselt ja visuaalselt, et vaikne suhtedraama keerab kiirelt hitchcockilikult painajalikuks trilleriks. Kiht-kihi haaval hakkab selguma aga ka sügavam põhjus, miks Hunteril selline eriline sündroom välja lõi.

Paljuski meenutab "Neela!" selle aasta algul laineid löönud õudusfilmi "Nähtamatu mees", mis keeras H. G. Wellsi klassikalise õudusromaani pahupidi ja võttis fookusesse ühe vägivaldse suhte loo. Sama meetodit kasutab ka Carlo Mirabella-Davis, suunates kaamera reaalselt probleemilt kõrvale ja jälgides kõrvaltvaatajana ühe isiksuse purunemist kääriva peredünaamika tõttu. Samas ei anna "Neela!" hinnanguid, vaid laseb vaatajal ise otsustada, kellele kaasa elada ning mida sellest keerulisest situatsioonist arvata.

Üllatavalt sügav draama, mis samas ei jäta külmaks ka žanrifänne.

"Koroonazombid" ("Corona Zombies")
Režissöör: Charles Band

Teeme ühe asja kohe selgeks: "Koroonazombid" on täielik saast. Aga kas null-eelarvega tehtud, Z-kategooria õudusfilmide katkendeid taaskasutav ja robustselt üledubleeritud film saabki midagi muud olla? Trash-filmide kultuslavastaja ja -produtsent Charles Band istus ilmselt igavusest kodus, vaatas vanu filme ja mõtles, et võiks koroonaviirusele vaatamata midagi kiirkorras kokku keerata. Aju võib välja lülitada, sest film nõrgub seksismist, madalast huumorist ja labasusest, aga see kõik on kuradima naljakas.

Kelle maitse on peenem ja sedalaadi rämpsfilmid ajavad harja punaseks, siis vaadake "Koroonazombisid" vähemalt kümme minutit. See on ilmselt üks esimesi koroonaviiruse teemalisi filme, millesarnaseid näeme lähiaastatel kümneid. Praegu on peaosas suvaline loll blondiin, kes otsib vetsupaberit, aga varsti rügavad koroonapaanikas juba A-kategooria staarid. Kujutage ette näiteks The Rocki koroonakolle pudruks peksmas. Ma arvan, et see pole enam kaugel.

Samas jääb pisut mõistmatuks, mis toimub nende inimeste peas, kes panevad sellele filmile IMDb-s järjekindlalt madalaid reitinguid ja on hinnangu tõmmanud 2,5 peale. "Koroonazombid" on nagu Eesti tänavaputkade kultuseine lägaburger, mida kõik jälestavad, aga salaja unistavad ikka sellest vesisest kastmest, kuivanud saiast ja maitsetust pihvist. Esmaklassilise rämpsu kategoorias võiks seega Bandi värskele linaloole vabalt ka kümme punkti panna...

"Mõõk ja lõvikäpp ehk Lõvimees" ("The Sword and the Claw aka Lion Man")
Režissöör: Natuk Baytan

Eriolukorra ajal on inimesed kodudes ilmselt piisavalt kõiksugu normaalseid filme vaadanud, seega tasub HÕFF-i ajal anda võimalus ka kahtlasematele linalugudele. Kui eelmine soovitus ehk "Koroonazombid" tundub liiga vänge kraam, siis Türgi lavastaja Natuk Baytani "Mõõk ja lõvikäpp ehk Lõvimees" on pisut leebem, kuid ikkagi mõnusalt hullumeelne retrokokteil. Eriti arvestades, et film on saanud värske lääneliku glasuuri, kõigi tegelaste nimed on muudetud meile suupärasemaks ning kogu dialoog ingliskeelsena peale dubleeritud.

Filmi pseudoajalooline lugu kuningas Saalomonist ja tema kadunud pojast, kes kasvas üles lõvide keskel, on muidugi täielik jaburus ning sellele pole ka põhjust liialt mõelda. Kui aga üritada filmi kuidagi lühidalt defineerida, siis kujutage ette, et Grigori Kromanov oleks "Viimset reliikviat" lavastades seganud sinna hulka näpuotsaga balletti ja rohkelt koomilisi viiteid "Tarzanile". Lisaks ämbriteviisi kunstverd ning olekski sündinud midagi sarnast Türgi "Lõvimehele".

Ei tasu aga karta, et Natuk Baytani 1975. aastal valminud linateos oleks mingisugune põlveotsas nikerdatud harrastusfilm. Kaugel sellest, tegu on tõesti "Viimse reliikvia" tasemel eepilise ajaloolise action-filmiga, kus võttepaigad on kohati uskumatult suured ja meenutavad mastaapidelt ehk isegi "Ben-Huri". Mõnusalt värskendav amps kinoajalugu, mida ilma HÕFF-ita poleks ilmselt võimalik kunagi näha.

"Kes tappis kapten Alexi?" ("Who Killed Captain Alex?")
Režissöör: Nabwana Isaac Godfrey Geoffrey (IGG)

Jätkame rämpskino radadel. Uganda action-filmi tööstusest Wakaliwood – kui neid pööraseid möllufilmide fänne võib tööstuse-nimega rüvetada – on Eestis ka varem juttu olnud, kuid nüüd on hea võimalus ära näha nende esimene film, 2010. aastal valminud "Kes tappis kapten Alexi?". Täpsemalt saab vaadata filmi koos VJ Emmie kommentaaridega, kes võitlustseenide ajal karjub peatamatult "Commando", "Pa-pa-pa-pa", "Action" või muid nakkavaid hüüdlauseid, et vaatajat kaasa haarata. Kui muidu võiks linateos jääda suvaliseks amatöörlikuks nühkimiseks, siis see video joker'i (mitte video jockey, nagu on ametlik tähendus!) kaasamine annab juurde just vajaliku lisadoosi absurdi.

Sarnaselt kõigi teiste HÕFF-il linastuvate rämpsfilmidega on ka "Kes tappis kapten Alexi?" puhul raske rääkida midagi reaalsest sisust. On mingisugune kohalik kangelane kapten Alex, kes saab tulevahetuses surma. Selle peale hakkavad muidugi vastasleerid sõdima, üritades üksteist pidevalt üle kavaldada, pidades erilistes urgastes koosolekut ning skeemitades kõikvõimalikul moel. VJ pideva killurebimise tõttu on raske järge pidada, kes keda taga ajab ning mida tahetakse saavutada, aga on seal vahet? Näidake üks inimene, kes vaatab seda filmi sügava sisu pärast.

Kiiduväärt on aga just see eluterve huumor ja entusiasm, mis paistab silma "Kes tappis kapten Alexi?" igast kaadrist. Keerates filmist huumori maha, jääks järgi midagi Eesti juba kultuslikuks muutunud saastfilmi "Õiglus" sarnast, kus tohutud pätiskeemid on meeletult tõsised ning kehvad näitlejatööd koos logiseva stsenaariumiga muutuvad seetõttu õige pea tüütuks. Ugandas ei huvita aga kedagi tõsiseltvõetavus, kuule kõmmutatakse üksteisele kõhtu salvede viisi ning pärast pihta saamist lennatakse pikali just nii teatraalselt nagu vanades kung-fu filmides. Sellele kõigele on kohalik eriefektimeister tuuninud muidugi juurde ka Painti-tasemel tulevärki ja verd. This is the best action movie from Uganda, nagu ütles VJ Emmie.

"Värv maailmaruumist" ("Color Out of Space")
Režissöör: Richard Stanley

Kui filmipressis ilmus esimene kõlakas sellest, et kultuslavastaja Richard Stanley hakkab ekraniseerima H. P. Lovecrafti üht parimat lühijuttu "Värv maailmaruumist", olin hetkega müüdud. Žanrifännide jaoks on see justkui assortiikommikarp, kuhu on kuhjatud kokku isegi liiga palju ahvatlevat: "Mandy" produtsentide psühhedeelne visuaal, Nicolas Cage'i ogar näitlemine, Lovecrafti kõhe lugu ja kõik see on veel üle valatud B-filmiliku toore vägivallaga. Viimati tundsin samasugust vaimustust esmakordselt Robert Eggersi "Majakast" kuuldes.

Arvestades, et H. P. Lovecrafti "Värv maailmaruumist" on õuduskirjanduse tipptase, jookseb Richard Stanley ekraniseering mõistagi lati alt läbi. Arusaamatul põhjusel on tegevus tõstetud originaali neovesternlikust tühjusest suvalisse Ameerika kolkasse, mistõttu lovecraftiliku peene atmosfääri asemel jääb järgi slasher'i iseloomutu maailm. Küll aga pakub film B-kino austajatele küllalt muhelemist, eriti just tänu Nicolas Cage'ile, kes vajutab gaasi täiega põhja ja paneb kohati ikka "The Wicker Mani" tasemel hullu.

Kes igatsevad head retromaigulist õudusfilmi, mis ei karda vaadata kaugemale suvalisest kolliloost ja uurida müstilisemat õudust, võivad "Värvile maailmaruumist" igati võimaluse anda. Parimatel hetkedel mõjub Richard Stanley visioon seguna Alex Garlani "Annihilationist" ja David Cronenbergi legendaarsest body-horror'ist. Ja see juba näitab midagi!