Ühes Peter Bogdanovichi, Francid Ford Copolla ja Hal Ashby'ga – uue riskialti režissööride põlvkonna osana – tõusis Friedkin 1970. aastatel üheks olulisemaks filmitegijaks, vahendas Variety. Kombineerides oma kogemused dokumentaalfilmi vallas uuenduslike montaažitehnikatega, tõi Friedkin õudus- ja trillerižanri uut värsket energiat.

Friedkin alustas oma karjääri Chicago telejaama WGN postitoas, kust ta jõudis kiirelt telesarjade ja dokumentaalide lavastamiseni. 1960. aastate keskel jättis ta dokumentaalid selja taha ning asus oma esimeste katsetuste juurde mängufilmide vallas. Friedkini uudne stiilikasutus tõi tema filmidele tähelepanu, kuid tõeline tunnustus saabus "Prantsuse sidemehega" 1971. aastal.

Peale "Prantsuse sidemehe" laiaulatuslikku edu pani 1973. aastal linastunud "Vaimude väljaajaja" – mis teenis ülemaailmselt üle 500 miljoni dollari – ühes "Ristiisaga" kinomaastikul aluse kassahittide ajastule. "Vaimude väljaajaja", mis põhines William Peter Blatty romaanil ja andis edasi loo noorest kuratlike jõudude poolt viidud tüdrukust, tõi režissöörile tema teise Oscari nominatsiooni ning mõjutas väga laiapõhiselt õudusžanri üldiselt.

Tema viimaseks filmiks jäi 2017. aastal valminud "The Devil and Father Amorth", milles Friedkin uuris taas lähemalt vaimude väljaajamist, valmimas oli aga ka sõjadraama "The Caine Mutiny Court-Martial", mille peaosas astub üles Kiefer Sutherland.

Friedkin oli elu jooksul abielus uudistelugeja Kelly Lange'i, näitlejate Lesley-Ann Downi, Jeanne Moreau ja Sherry Lansinguga.