Arvustus. Õudusfilmifännide pidupäev

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
„Kena vaikne kohake 2“ („A Quiet Place Part II“)

Neli suurt Ameerika õudusfilmi pakuvad fännidele täpselt seda, mida nad soovivad, ehk ei midagi uut, kirjutab Kaspar Viilup Sirbis.

Mängufilm "Kena vaikne kohake 2" ("A Quiet Place Part II", USA 2020, 97 min), režissöör-stsenarist John Krasinski, operaator Polly Morgan, helilooja Marco Beltrami. 
Osades Emily Blunt, John Krasinski, Millicent Simmonds, Noah Jupe, Cillian Murphy jt.

Mängufilm "Kurjuse kutsumine 3" ("The Conjuring: The Devil Made Me Do It", USA-Suurbritannia 2021, 112 min), režissöör Michael Chaves, stsenarist David Leslie Johnson-McGoldrick, operaator Michael Burgess, helilooja Joseph Bishara. Osades Patrick Wilson, Vera Farmiga, Sarah Catherine Hook, Julian Hillard jt.

Mängufilm "Spiraal. Filmiseeria "Saag" järgmine peatükk" ("Spiral: From the Book of Saw", USA-Kanada 2021, 93 min), režissöör Darren Lynn Bousman, stsenaristid Josh Stolberg ja Pete Goldfinger, operaator Jordan Oram, helilooja Charlie Clouser. Osades Chris Rock, Samuel L. Jackson, Max Minghella, Marisol Nichols jt.

Mängufilm "Igavene patupuhastus" ("The Forever Purge", USA-Mehhiko-Prantsusmaa 2021, 103 min), režissöör Everardo Gout, stsenarist James DeMonaco, operaator Luis David Sansans, muusika autor The Newton Brothers. Osades Ana de la Reguera, Josh Lucas, Will Patton, Cassidy Freeman jt.

Vaatamata sellele, et viimase pooleteise aasta jooksul olid kinosaalid Eestis pikka aega suletud, jõudis filme publiku ette rohkesti. Kui panna kõrvale veel need mõned voogedastusplatvormid, millele siinne vaataja ligi pääseb, saab vaatamisväärset materjali enam kui küll. Üks on aga kindel: suurtest kassahittidest, n-ö klassikalises mõttes kinofilmidest tuli selleks ajaks loobuda. Kui "Tenet"1 kõrvale jätta, mõistagi.

Sama kehtis ka õudusfilmide kohta. Kuigi näiteks Netflixi vahendusel jõudis publiku ette üks möödunud aasta paremaid kõhedikke "Tema maja"2, siis tõeliselt ambitsioonikaid hirmulugusid naljalt näha ei saanud. Nüüd, mil suurstuudiod toovad oma riiulitel tolmu kogunud filme jälle heldelt vaataja ette, on aga kinod õudusfilme ääreni täis, katsu ainult kõik ära vaadata. Mõne­nädalase vahega jõudsid vaatajani nelja praeguse generatsiooni vaat et olulisema õudussaaga uued järjelood, millest ükski pole ehk veatu, kuid mis mõjuvad pärast pikka mõõnaperioodi mõnusalt turgutava suutäiena.

Tõhus linalugu tühjast kohast

John Krasinski tegi 2018. aastal esimese sammu õudusfilmide maailma pealtnäha turvalise postapokalüptilise linalooga "Kena vaikne kohake"3, kuid tabas sellega ootamatult kümnesse. Viimaste aastate kõige enam vastukaja tekitanud õõvafilm leidis silla žanrifännide ja laiema õudusfilmivõõra kinopubliku vahel. Filmi keskmes on südamlik lugu sellest, kuidas üks perekond pingutab, et keset katastroofi ellu jääda. Meeldejäävaks muudab selle veatu tehniline teostus, täpne rütm ja mõte, et filmi kõige hirmutavam element võib olla just vaikus. Võimalik, et pärast Ridley Scotti "Tulnukat"4 polegi keegi vaikust õudusfilmides nii funktsionaalselt kasutanud…

Tänu filmi häbitult lihtsakoelisele valemile sai sellest teerajaja. Ühes Netflixi siiani edukamas linateoses "Linnukarp"5 on maotult kopeeritud kõiki Krasinski filmi tugevusi, aga ei ole suudetud neid mingisse põnevasse suunda edasi arendada. Mõistagi tekkis ka küsimus, mida võiks pakkuda järgmine "Kena vaikne kohake". Viimase aja hea näitena eduka järjeloo kohta on ajasilmuse-õudusloos "Palju õnne surmapäevaks"6 teises osas7 kasutatud vaata et isegi samu plaane, rääkimata võttepaikadest ja näitlejatest, kuid hea stsenaariumi ja mahlaka eneseirooniaga on suudetud siiski särada. Filmis "Kena vaikne kohake 2" on kasutatud paljuski sama trikki. Tegelikult sobib aga ka võrdlus "Tulnukaga". Kui "Tulnuka" saaga avafilm on vaikne ja pinev triller, kus õudus luurab pimedates nurgatagustes, siis seitse aastat hiljem valminud järje­filmis "Tulnukad"8 on gaas põhja vajutatud ja tulemus on pigem õudus­hõnguline märul. Ka linaloos "Kena vaikne kohake 2" on maavälistele elukatele antud rohkem ekraaniaega ja lastud loojutustamise asemel särada tipptasemel vaatemängul. See on nn high concept film, kus köitva sisu ja teemaarenduse asemel on mängitud kõikvõimalike audiovisuaalsete trikkidega. Kas me pärast kassahiti­dieeti aga just midagi sellist ei vajagi?

Rütmistatud sündmustiku, kavala helirežii ja pineva õhustiku poolest meenutab "Kena vaikne kohake 2" klassikalise õudusfilmi asemel pigem sõitu läbi lõbustuspargi õuduste toa. Kas ootame õuduste toast head karakteriarendust või ootamatuid sisupöördeid? Või hoopis kavalaid ja originaalseid lahendusi? Muidugi mitte! Keda see huvitab? Õuduste toas tahame, et meid hirmutataks, eriti hea, kui ka meelt lahutatakse. Krasinski tajub seda ootust hästi ja pakubki filmi, kust on lihvitud maha kõik ebavajalik ja jäetud alles kommerts­õudusfilmi algessents – vähim, mis toimivaks õõvafilmiks vajalik.

Kohati on isegi üllatav, kuivõrd minimaalsete vahenditega "Kena vaikne kohake 2" vaatajat mõjutab. Ratsionaalses mõttes pole sellel isegi üldiseid filmilikke omadusi, arengut ega kulminatsiooni – järele on jäänud lihtsalt lollitav-trikitav meelelahutus. Sellises lähenemisviisis pole midagi moodsat, pigem meenutab see tummfilmitraditsiooni ja slapstick-huumorit. Võib närvi ajada, et pärast kinosaalist lahkumist on keeruline nähtut isegi kahe lausega kokku võtta, aga sama saab öelda mitmete läbi aegade suuremate kassahittide kohta. Triviaalsus pole siin häbiasi, vaid filmitegemise võte kui selline. Midagi konkreetset välja tuues on rõõm filmis näha Cillian Murphyt, kellele "Kena vaikne kohake 2" on otsekui tagasipöördumine juurte juurde, sest tema karjäär sai hoo sisse tänu 2002. aasta zombifilmile "28 päeva hiljem"9, mida võib pidada ka praeguse linaloo tinglikuks eeskujuks. Mingis mõttes sai ring täis ka minul, sest 2020. aasta märtsi keskpaigaks olid mul Krasinski värskele järjeloole juba piletid ostetud, kuid kiirelt eskaleerunud koroonapandeemia tõmbas plaanile kriipsu peale. Enam kui aasta hiljem on film lõpuks nähtud…

Kas pärast kaht võiks tulla ka kolmas, neljas, viies? Usun, et kui sama muretul kursil jätkata, siis võiksin iga paari aasta tagant selle postapokalüptilise karusselli ette võtta küll. Intervjuude põhjal otsustades Krasinski vist enam väga ei viitsi neid teha, Paramounti stuudiol seevastu ilmselt huvi oleks. Elame-näeme.

Alust võimsaks telesarjaks

Järgmised kaks filmi on mõnes mõttes üksteisega seotud: nii esimese "Kurja kutsumise"10 kui ka "Sae" avaloo11 on lavastanud James Wan, värskete järgede juures jätkab ta aga produtsendina. Pealtnäha on need küllalt sarnased A-kategooria õudussaagad, kuid tegelikult kõnetavad kaht väga erinevat sihtgruppi. "Kurja kutsumise" filmiuniversum, kuhu kuuluvad ka "Annabelle'i" filmid ja paar logisevat kõrvallugu, näeb vaeva sisuga: aluseks võetakse tõesti­sündinud aines ja selle raamides ehitatakse üles "Vaimude väljaajaja"12 laadis kõhe kummituslugu. "Saag" on aga pärast esimese osa indie-vaimu muutunud naeruväärselt tühiseks piina­pornoks (torture porn), kus veristamise ja võimalikult vägivaldse piinamise vahepeal ei toimu, khm, eriti midagi.

Värskes kolmandas "Kurja kutsumises" on jätkatud juba tuttava mudeliga. Patrick Wilson ja Vera Farmiga kehastavad taas Warrenite abielupaari, kes on aastaid tegelnud deemonite ja kurjade vaimudega ning aidanud inimesi keerukates müstilistes olukordades. Uues filmis on neile taas antud lahendada üks eriti keeruline juhtum, kus mõrvasüüdistust üritatakse leevendada väitega, et tapatöö põhjustas hoopiski deemon. Aluseks on võetud reaalne 1980. aastate Ameerika kohtulahend, režissöör Michael Chaves on sinna mõistagi süstinud filmilikku mahla, et lisada õudusloole vajalikku dünaamikat.

Võimalik, et see kolmas on "Kurja kutsumise" triloogia kõige nõrgem jagu, kuid teisalt tuleks võrrelda ehk millegi sobivamaga. Keskmise Ameerika kummitusõuduka kõrval, mida tuleb kinno igal aastal kümnete kaupa ja mis ununevad juba kinosaali ukse taga, särab värske Warrenite müsteerium igati ja selles on kõheduse kõrval välja arendatud ka mitmekihiline ja huvitav lugu. Küll aga ei oska algaja režissöör Chaves leida õuduse ja narratiivi tasakaalu: ligi kahetunnine linalugu jääb halvimatel hetkedel hõljuma igavale hallalale, mille võinuks montaažilaua taga lihtsalt välja kärpida. Sellist tüüpi sirgjooneline õudusfilm kipub pärast 90 minutit, mis on žanrile kujunenud omamoodi standardiks, laiali lagunema.

Pigem võiks Wilsoni ja Farmiga duo pealt, mis on kahtlemata üks selle triloogia suurimaid tugevusi, arendada välja suure eelarve ja võimsa produktsiooniga antoloogiasarja, midagi uue generatsiooni "Salatoimikute"13 laadis. Warrenite dünaamika on küllalt sarnane Mulderile ja Scullyle, seega hakkakski ehk praegune mudel hoopis paremini tööle telesarjana? "Salatoimikute" filmid on küll viisakad, aga tõeliselt paistavad silma siiski kompaktsed 45minutilised õudus- ja ulmeampsud.

Jällegi tuleb tõdeda, et kui poolteist aastat on näidatud vaid põlveotsas nokitsetud kammerõudukaid või lihtsalt puhtakujulist saast-horror'it, mõjub "Kurja kutsumine 3" võimsa audiovisuaalse õudusplahvatusena. Veidi silmi kissitades võib ju isegi ette kujutada, et Chaves on saanud hakkama filmiga, mis on parematel hetkedel sama suurejooneline õuduskassahitt kui "Poltergeist"14. Komistuskiviks on aga saanud liigne steriilsus, välja on jäetud igasugune huumor. Väike eneseiroonia tuleks sarjale kasuks, vastasel juhul hakkavad vaatajad tasahilju väsima.

Lõplikult mandunud filmisari

Kui triloogialt "Kurja kutsumine" ootan pöördumist telesarjalikkuse poole, siis piinaporno eestvedaja "Saag" on üheksandas (!) osas kaotanud lihtsalt fookuse ning eksinud otsekui "CSI kriminalistide" mängumaale. Pealtnäha mõistetamatu võrdlus, aga pärast esimest kolme filmi, mis läksid mulle nooremana igati korda, on seda sarja proovitud eri stilistikat katsetades korduvalt taaselustada. Praeguses versioonis, mille peaosas on Chris Rock, on hüpervägivald paigutatud ambitsioonitu Ameerika krimisarja keskmesse. Miks? Sellele ei olegi päriselt vastust antud.

"Spiraalis" ei olegi üritatud mängida õudusfilmilikele väärtustele, vaid suur osa linateosest on igav lugu ühe politseijaoskonna sisepingetest ja korruptsioonist, millest proovitakse vägisi välja pigistada köitvat whodunit-müsteeriumi, aga stsenaarium on lihtsalt olematu. Seetõttu rebib film end pooleks juba esimestest hetkedest. Ühelt poolt on produktsioon igati ambitsioonikas ja kokku on meelitatud muljetavaldav näitlejaansambel – kuigi Samuel L. Jackson teeb üle aegade mõttetuima rolli! –, aga käsikiri oleks leitud otsekui filmistuudio prügikastist või kleebitud kokku paberi­hundi prahiribadest. Pole mahla ega särtsu, näitlejad mängivad kiretult ja tunduvad oma kivinägudega vaevlevat samasuguse igavuse käes kui vaatajad ekraani ees. Ka kõige klišeelikumad-amatöörlikumad õõvafilmid põhinevad harva nii halval käsikirjal.

Kui sama stsenaariumi põhjal valminuks suvaline Netflixi põnevik või tõesti "CSI: kriminalistide" mõõna­perioodi episood, võiks ju õlgu kehitada ja nähtu sekund hiljem unustada. Praegusel juhul on aga filmitegijatel tulnud kuidagi põhjendada, miks kuulub see igavapoolne linalugu "Sae" sarja, mis on tuntud üha jälgimate tapmiste poolest. Seega on uimase krimka vahele keevitatud julmad piinastseenid, mis mõjuvad kohatult ja lammutavad viimsegi terviku. Ilmselt piisas sellest, et kinokülastaja korraks äratada, aga muud väärtust sel käigul paraku pole.

Tundub, et stuudio Lionsgate ei taha veel niipea oma kuldvasikast loobuda. Vaevalt on üheksas "Sae" film kinodesse jõudnud, kui juba liiguvad jutud kümnendast. Masinavärk ilmselt töötab, kuna "Saag" pole juba aastaid olnud mingi suure eelarvega mammutsari, vaid pigem filmistuudio hea turvaline kõrvalprojekt, millega teenida praeguseni küllalt truu publikusegmendi huve. Me kõik mäletame nalja filmist "Tagasi tulevikku"15, kus Marty McFly nägi tulevikus filmi "Lõuad 19" holograafilist reklaami. Vaikselt hakkab tunduma, et "Saag" polegi sellest enam väga kaugel. Isegi minusugune suur õudusfilmifänn hakkab paraku ühe koha peal tammumisest tüdima.

Ksenofoobsena mõjuv ühiskonnakriitika

Kui kõigile kajastatud filmidele näeme tõenäoliselt lähiaastatel veel uusi järje­lugusid, siis filmistuudio Blumhouse on julgenud kinnitada, et "Igavene patu­puhastus", roiskuvat Ameerika ühiskonda portreteeriva-pilava sarja viies linateos, jääb ka viimaseks. Oli ka aeg, sest tegelikult ammendati kõik ideed juba 2014. aastal valminud avafilmiga ning järgnevad osad on olnud lihtsalt sama skeemi minimaalsete muudatustega koopiad. Ma ei suudaks isegi relva ähvardusel meenutada, mis toimus näiteks teises või kolmandas jaos. Ausalt öeldes arvasin, et värske linateos ongi alles neljas, mis näitab, kui ühtlaselt tasapaks see kõik on…

"Igavene patupuhastus" algab nagu kõik eelmised filmid: kätte on jõudmas aastas üks öö, kus Ameerika inimesed võivad kaasmaalasi tappa ning sellele ei järgne mingit karistust. Vaguramad peidavad end selleks ajaks suletud uste taha, paljud lähevad aga tänavatele ja naudivad veretööd. Sel korral küsib aga kamp maskeeritud tapjaid, miks piirduda ainult ühe ööga. Vägivald jätkub ka pärast ametlikku patupuhastuse lõppu ja kogu Ameerikas lahvatab kaos.

Katastroofi keskele on paigutatud mõistagi mehhiklastest migrandid ja see on andnud tegijatele pealtnäha võimaluse tabavaks ühiskonnakriitikaks. Kahjuks pole sellel otsusel suuremat kandepinda ning lõpplahendus jääb skemaatiliseks. Rassistlike rantšopidajate ja mehhiklastest tööliste komplekt mõjub niivõrd kulunud klišeena, et Ameerika ühiskonna paroodia asemel kipub film ise minema ksenofoobiliseks ja küüniliseks. Paar sammu veel ja jõutakse viimase "Rambo"16 paskvillini, kus kõik mehhiklastest tegelased olid kupeldajad, kõrilõikajad või muud sorti pätid. Sõrme USA ühiskonna mädahaava surudes tuleks läbi mõelda, kas on ka päriselt midagi öelda. "Igavesel patupuhastusel" kahjuks ei ole.

Vaatamata sellele, et "Patupuhastuse" lõpuloo potentsiaali ei ole päris lõpuni realiseeritud, rullub ekraanil lahti igati viisakas märul, mis laseb parematel hetkedel unustada nõrga stsenaariumi ning võimaldab nautida lihtsalt dünaamilist vaatemängu. Huvitaval kombel soovitakse veel praegugi turundada sarja õudusloona, kuigi alates esimesest filmist on jäetud õõvafilmi esteetika samm-sammult seljataha ning võetud üle pigem turvaline ning laia auditooriumit kõnetav high tension põneviku valem. Ka see otsus kinnitab identiteedikriisi: päriselt ei olegi suudetud "Patupuhastuse" ideega midagi asjalikku peale hakata, madalpunktiks jäi aga kaks hooaega kestnud telesari, mida suutsin taluda umbes viis minutit.

Ehk ei ole idee verejanulistest konservatiividest lihtsalt eriti huvitav? Trumpi võimuloleku ajal mõneks ajaks riiulile peidetud filmis "Jaht"17 prooviti mängida sama lahendusega, kuid see mõjus samuti karikatuurse ja naeruväärsena ega pakkunud USA traagilisele reaalsusele mingit sügavamat kommentaari. Loodetavasti on "Patupuhastuse" sarja lõpetamine piisav kinnitus, et see kontseptsioon lihtsalt ei toimi ning tulevikus säästetakse meid sedasorti igavatest ja vaimuvaestest katsetest.

Ideepuuduses kommertsõudus

Hollywoodi n-ö kassahitt-õudusfilmist rääkides tuleb esmalt hinnata, millisele sihtgrupile on need lood suunatud: madalate nõudmistega noortele, kes lähevad kambakesi kinno ega ootagi, et ekraanil avaneks järjekordne meistriteos. Pigem soovitakse näha palju tapmist, arulagedat veristamist, allapoole-vööd-huumorit ja skemaatilisi idiootidest tegelasi.

Rapper-filmid on seda publikut teeninud 1970. aastatest ja ega selles vallas pole 50 aastaga peaaegu midagi muutunud. Pigem tundub, et filmistuudiod naudivad juba mõnda aega tuttavate ja töötavate lugude taastootmist ning millegi originaalsega ei hakatagi riskima. Muidugi leiab erandeid nagu Jordan Peele'i "Kao ära"18, aga erandid kinnitavad reeglit.

Kõik need neli värsket õuduslugu sobituvad hästi sellesse mustrisse. Kas need pakuvad midagi uut? Kaugeltki mitte. Kas neid minnakse vaatama, lootes leida midagi uut? Jällegi mitte. Seega teenivad kõik sarjad seniajani täpselt seda vaatajat, kellele need on loodud, ega üritagi töötavat süsteemi lõhkuda. Sest milleks riskida, kui asi toimib…

Mitte et ma sooviksin lähiaastatel näha eriti palju õuduslugusid, mille keskmes on maailma laastav viirus – Steven Soderberghi "Nakkus"19 on parim koroonafilm kümme aastat enne koroonat ja rohkem polegi vaja –, kuid mingit uut hingamist oleks selles vallas vaja küll. Suure õudusfilmifännina naudin mõistagi masohhistlikult ka kõige arulagedamat õudussaasta, aga ehk leiavad stuudiod ikkagi grammikese julgust ja katsetavad ka mõnd sellist hirmutavat mõtet, mida pole juba varem tuhat korda ära leierdatud? Pikas perspektiivis tuleks see õudusfilmidele kasuks.

Lootus pole aga päriselt kadunud: Netflix katsetab uue tootmismudeliga, kus tuuakse õudusfilmid välja kolmel järjestikusel nädalal. Seeria esimene film "Hirmu tänav, 1994"20 on enesekriitiline õudusparoodia (vist parim pärast "Karjet"21, päriselt ka!), kus lastakse kõik õõvafilmide klišeed tuima näoga hakklihamasinast läbi, aga sellise häbitu ükskõiksusega, et sellele on raske vastu panna. Seega, kui uusi mõtteid pole, võib võtta kõik, mis varem tehtud, ja ühte filmi kokku panna. Tuleb välja, et see toimib ikka ja jälle.

1 "Tenet", Christopher Nolan, 2020.

2 "His House", Remi Weekes, 2020.

3 "A Quiet Place", John Krasinski, 2018.

4 "Alien", Ridley Scott, 1979.

5 "Bird Box", Susanne Bier, 2018.

6 "Happy Death Day", Christopher Landon, 2017.

7 "Palju õnne surmapäevaks 2" / "Happy Death Day 2U", Christopher Landon, 2019.

8 "Aliens", James Cameron, 1986.

9 "28 Days Later", Danny Boyle, 2002.

10 "The Conjuring", James Wan, 2013.

11 "Saw", James Wan, 2004.

12 "The Exorcist", William Friedkin, 1973.

13 "The X-Files", 1993-2018.

14 "Poltergeist", Tobe Hooper, 1982.

15 "Back to the Future", Robert Zemeckis, 1985.

16 "Rambo: Last Blood", Adrian Grunberg, 2019.

17 "The Hunt", Craig Zobel, 2020.

18 "Get Out", Jordan Peele, 2017.

19 "Contagion", Steven Soderbergh, 2011.

20 "Fear Street Part One – 1994", Leigh Janiak, 2021.

21 "Scream", Wes Craven, 1996. 

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: