Üllataval kombel algab "Palmer" paljuski samamoodi nagu Janno Jürgensi täispikk debüüt "Rain". Mees saabub vanglast vanematekoju (antud juhul vanaema juurde!) ja üritab kuidagi oma elu uuesti ree peale saada. Kui Jürgens võttis oma filmiga pigem poeetilise raja, siis Stevensi käsitlus on palju maisem ja argisem. "Palmer" liigitub selgelt USA indie-kino tüüpmudelisse: õdus, ent alla käinud väikelinn, kus kõigil inimestel on mõni luukere kappi peidetud. Klassikaline, aga töötav muster.

Nimitegelast kehastav Justin Timberlake on oma rollis erakordselt veenev. Tänu mikroemotsioonidele ja täpsele näitlejamängule joonistub kiirelt välja karakter, kes on selgelt kahe maailma vahel: ühelt poolt hoiab ta veel vägisi kinni macho-poosist, mis on talle jäänud sisse halvast sõpruskonnast, teisalt hakkab sealt alt õrnalt kumama ka hoolivus, õrnus ja isegi nõrkus. Kahtlemata Timberlake'i karjääri parim roll ning suuresti püsibki "Palmer" just tänu temale koos.

Kuigi film võtab kohati pateetilisi pöördeid, siis suudab Fisher Stevens suure osa ekraaniajast siiski kahe jalaga maa peal püsida. "Palmer" on selgelt väike ja isegi ambitsioonitu draama, kuid just seesugused väikesed filmipärlid väärivad kohta voogedastusplatvormide kirevas ja segadusseajavas reas. Kui kinod taas avatakse, lendavad suurtel ekraanidel taas superkangelased ja möllavad multikategelased, kuid just sedalaadi pisemad filmid võikski oma turvalise koha leida veebiriiulitel.

Südamlik ja armas draama, milles ei ole mitte midagi üllatavat, kuid kas alati ongi vaja? Vahel on hea näha, et suudetakse ka tuttavatest ja pealtnäha kulunud elementidest panna kokku töötav tervik.