Pealtnäha on Perviku mälestustekillud väga napid: kõige lühemad vaid paar lauset, pikemad heal juhul mõneleheküljelised kirjeldused argimomentidest, pealtnäha tühistest hetkedest, millesarnaseid on meie kõigi eludes. Kui algaja kirjaniku käes võiksid sellised kirjeldused mõjuda suvaliselt, siis "Miniatuurid mälupõhjast" on viimase silbini läbitunnetatud. Aino Pervik ütleb täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Midagi pole ülearu.

Seejuures ei ole ka niivõrd tähtsad mitte need killud eraldiseisvalt, vaid just neist moodustuv tunnetust ühe inimese elust, keerulistest aegadest ja muutustest, mis meie ümber pea märkamatult toimuvad. Eriti märgiline ja võimas on näiteks hetk, kui Pervik kirjeldab kolme seika Estonia teatri ümbrusest, kuid iga mälestuse vahele jääb kümmekond või ise rohkem aastat. Kokku moodustub huvitav kollaaž, mis räägib ehk isegi rohkem Eestist ja eestlastest kui mõni lootusetult paks ajalooraamat.

Usun, et paljude lugejate jaoks mõjub ka "Miniatuurid mälupõhjast" isegi aukartusäratavalt. Aino Pervik on tänaseks 88-aastasena, aga suudab meenutada väikeseid hetki ajast, kui ta oli vaid kolme-aastane. Noh, endal on raskusi isegi selle meenutamisega, mida ma eelmisel nädala kolmapäeval lõunaks sõin, seega sedavõrd terviklik, katkematu ja rikkalik ajaloomälu võtab ausalt öeldes sõnatuks.

Ajatu ja aegumatu väike kirjanduspärl, mille väärtus aastate pöödudes pigem kasvab. Pole palju kirjanikke, kes suudaksid oma karjääri lõpus midagi nii tuumakat kirjutada. Tungiv lugemissoovitus.