Seetõttu pole ka "Tallinna kaardi" puhul niivõrd oluline mitte nende lugude sisu – tihti räägivad need kas juhuslikest kohtumisest, väikestest argistest hetkedest või pildikestest mõnes armuloos –, vaid need mõjuvad kui kirjanduslik peegel. Tänu peenetele illustratsioonidele läheb ka lugeja ise reisima mööda Tallinna tuntud ja tundmatumaid paiku, mis tahes-tahtmata toob igaühel pähe mingeid sellega seotud lugusid.

Need miniatuurid mõjuvadki kui eikusagilt tekkinud hägused ja abstraktsed mõttekonstruktsioonid, millele on võimatu ratsionaalselt mingit selgitus leida. Ilmselt ei osanud ma isegi enne "Tallinna kaarti" sedalaadi pildikesi kuidagi nimetada ja kirjeldada, kuid Jan Kausi joonistas need väga reljeefselt välja. Hetked, kus seisad tänavanurgal ja ootad sõpra. Vaatad teispool tänavat asuvat maja, näed selle aknal unelevat kassi ja mõte hakkab lendama. Mida sõi selles korteris elav inimene hommikuks? Kas ta on praegu tööl või lesib laisalt diivanil? Mis tal täna veel plaanis on? Siis jõuab sõber kohale, mõttelõng katkeb ja unustad selle.

Kaus on aga suutnud need kaduvad hetked jäädvustada, otsekui õigel hetkel diktofoni käima panna, kiirelt peas toimuva segapudru välja vuristada ja siis kodus maha kirjutada. Seetõttu võiks "Tallinna kaarti" nimetada isegi omamoodi filosoofiliseks õppematerjaliks, mis aitab meil kõigil hinnata neid hetki, mida me pahatihti ei oska isegi tähele panna. Koroonaviirusest tingitud piirangute ajal, kus suurim kultuurne meelelahutus ongi tänavatel ringi kondamine, tasub selliseid hetki veel eriti nautida.

Võib ju tunduda, et "Tallinna kaart" on napp, nii umbes tunniga läbi loetav teos, kuid seda võib vabalt igal hetkel uuesti kätte võtta. Need fragmendid, mille Jan Kaus on kirja pannud, ununevad nii või teisiti kohe: olulisemad ongi just mõtted, mis lugeja peas nende pildikeste abil jooksma hakkavad. Pisike, ent tõhus kodumaine kirjanduspärl.