Mind, kes vaatab aastas ära mõnisada õudusfilmi, suudavad väga vähesed linateosed tõsiselt hirmutada. See ei tähenda, et ma neid filme vähem naudiksin, samuti ei ürita ma kuidagi väita, et õudusfilmi põhiline funktsioon peaks olema hirmutamine. Küll aga hindan ma eriti neid väheseid õudukaid, mis suudavad mul tõesti külmajudinaid tekitada. "Püha Maud" saab sellega väga tõhusalt hakkama.

Filmi keskmes on tõsiste isiklike traumade käes vaevlev kodupõetaja Katie (Morfydd Clark). Kui tal tuleb ootamatult ühe patsiendi juurest lahkuda, variseb Katie elu täielikult kokku. Seetõttu kaotab ta igasuguse usu maisesse ellu ja pöördub pimestunult jumala poole. Vahendeid valimata üritab ta oma elu seepeale uuesti jalule seada. Tagajärjed on pehmelt öeldes trööstitud.

Režissöör Rose Glassi debüütfilmi puhul polegi lugu niivõrd oluline, tähtsam on just loojutustus kui selline. Vaataja surutakse alates esimestest kaadritest täielikult nurka: kogu sündmustik avaneb vaid tõsiste vaimsete probleemidega peakangelase silme läbi, mistõttu ei ole hetkekski selge, kas ekraanil toimuv on tegelikkus või lihtsalt Katie illusioonid. Mida edasi, seda hullumeelsemaid vinte filmile peale keeratakse ning vaataja peab lihtsalt koos Katiega selle vastikusttekitava teekonna kaasa tegema.

Napilt 80 minuti pikkune "Saint Maud" näitab, kui palju on võimalik ühe õudusfilmiga ära teha olukorras, kus sul on tegelikult vaid paar tegelast ja mõne lausega selgitatav süžee. Tööle hakkab hullumeelne visuaal, tipptasemel näitlejatööd ja õõvastav atmosfäär, mis jääb vaatajat veel pikaks ajaks kummitama.

Rõõm näha, et lõpuks ometi jõudis eelmise aasta üks olulisemaid linateoseid ka legaalselt Eesti vaatajate ette. Kasutage võimalust, kes vähegi saab, aga olge ka valmis olema hirmutatud!