Kodune kultuurisoovitus | "Love and Monsters" kui pretensioonitu meelelahutus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Love and Monsters" Autor/allikas: Zumapress / Scanpix

Veidral kombel olen viimase aastaga hakanud eriti hindama iga uut kommerstlikku ja lihtsakoelist Hollywoodi kassahitti, mida keerulisel ajal kõigele vaatama võimalik näha on. Euroopa kino ja arthouse'i on ju tore vaadata, aga just meenutusena kunagistest ilusatest (kino)aegadest mõjuvad arulagedad popkornifilmid eriti turgutavalt.

"Love and Monsters" on täielik Hollywoodi kassahittide best of kogumik. Siia on koondatud parimaid elemente kehaõudusest, young adult ulmest, stevenspielbergilikest eepilistest seiklusfilmidest, postapokalüptikast ja veel kümnetest kommertskino klišeedest, mida on ühelt poolt lihtne jälestada, kuid teisalt on need kokku põimitud sellise kire ja filmiarmastusega, et sellele on raske vastu panna. Mingis mõttes nagu meelelahutuse essents, kus tülikas üleliigne träni on maha lihvitud ja alles on jäetud lihtsalt algaine, millel on vaid üks pealtnäha lihtne eesmärk: vaataja meelt lahutada.

Selline žanrirosolje on igati tuttav mudel B-filmidest, kuid "Love and Monsters" puhul on sedalaadi projektile saadud ebanormaalselt suur eelarve. Tänu sellele paistab film aga eriti tugevalt silma oma eriefektide poolest: hiiglaslikud limukad, kes on maailma üle võtnud, näevad välja samaaegselt nii mõne nunnu lasteraamatu tegelastena kui ka õudusfilmilike deemonitena, kes pimedast kõhedust tekitava raginaga välja roomavad. Vastuolulisus töötab aga igati filmi kasuks, sest see loob postapokalüptilisest maailmas mõnualt võõristava tervikpildi, kus deemonid liiguvad vabalt ka päevavalguses ringi.

Nagu suure eelarvega kassahittide puhul kipub minema, siis ei saa ka "Love and Monsters" puhul eriti rääkida näitlejatöödest. Rikkalik visuaalne maailm lihtsalt röövib sajaprotsendiliselt tähelepanu (nii vaatajalt kui ka ilmselt filmitegijatelt!), mistõttu mõjuvadki näitlejad lihtsalt karikatuuride või kriipsujukudena, kes mängivad selles masinavärgis tühist rolli. Aga kas see on tingimata probleem? Pigem mitte, sest filmi tugevused peituvad just suurejoonelises ja detailirohkes maailmas, kuhu vaataja pea kaheks tunniks põgeneda saab.

"Love and Monsters" on ilmselt olnud töös juba aastaid, kuid koroonaviirusest räsitud maailmas, kus ma käisin reaalselt neli (!!!) kuud tagasi viimati kinos, mõjub see lihtsalt imeilusa armastuskirjana popkornikinole. Kahju ainult, et peame seda kõik oma kodus Netflixist vaatama...

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: