"Kusagil maailma lõpus" viib lugeja koos Pärmanniga kümmekonnale reisile üle maailma, mille ühiseks nimetajaks on lihtsustatult "pärapõrgu". Need kohad seisavad tsivilisatsiooni äärealadel, kohtades, kus ükski normaalne inimene ei peaks tahtma elada. Aga võta näpust, paljud tahavad! Lisaks pakuvad need kõik paigad ka üllatavaid kombeid ja rahuldust pakkuvat mõistmist, et polegi siin Eestis võib-olla nii halb elada...

Ennekõike tuleb Silvia Pärmanni tekstide puhul tunnustada julgust ausalt kritiseerida. Ta ei maali oma reisidest kordagi muinasjutulist pilti, vaid tunnistab ausalt, kui toit oli täielik saast, inimesed külmad ja ükskõiksed või atmosfäär hirmuäratav. Ta ei ürita ka neid kogemusi ratsionaliseerida, vaid räägib ausalt, otsekui päeviku vormis sellest, mida tema arvab ja tunneb. Selline eluterve ebaobjektiivsus, mida tasakaalustab enesekindel haritus, muudab "Kusagil maailma lõpus" igati turgutavaks lugemiseks.

Lisaks tekstile mängivad mõistagi olulist rolli ka Pärmanni fotod, kuid needki pole postkaardilikud turistifotod, vaid pigem juhuslikud jäädvustused argihetkedest. Võimalik, et minusugune vähereisinud inimene kustutaks sellised pildid oma telefonist midagi mõtlemata, pidades neid suvaliseks ja ebaoluliseks, kuid tegelikult töötavad need stiihilised hetked kaugel-kaugel elavate inimeste elust imehästi. Nende üürikeste, kuid tähendusrikaste pildikeste kõrvale polegi liiga palju teksti vaja: igast reisist on Pärmann kirjutanud neli-viis lehekülge, mis on igati piisav emotsiooni ja ürgse eluolu jäädvustamiseks.

Kõigile reisiraamatute skeptikutele julgen Silvia Pärmanni "Kusagil maailma lõpus" igati soovitada. Siin pole paatost, üleelusuurust turistilikku kiidulaulu ja koduste murede eest palmi alla põgenemist. Selle asemel saame näha hoopis ühe jäägitult uudishimuliku inimese empaatilist pilku erinevatele inimestele, eluviisidele ja paikadele.