Sa oled öelnud, et armastad suuri linnu, aga mida sügavamale sellesse raamatusse kaevuda, seda kaugemale jõuame me linnadest.

Ma tõesti armastan suurlinnu, seda melu ja kultuuri. Käin teatrifestivalidel ja arhitektuuribiennaalil, aga olen ise ka märganud, et kui ma pean seal pildistama ja leidma teema suures linnas, siis see üldse ei õnnestu. Samas kui ma satun pisikesse kohta või kolkasse, siis leian ma kiiresti inimestega kontakti ja kohe tuleb idee, mida pildistada. Saan aru, mis need lood on, mida rääkida.

Rääkides ühe loodusfotograafist sõbraga, kes hakkas kurtma, et ta jumaldab kõrbe, teeb sinna pikki reise, aga need pildid ei tule välja. Minu meelest olid suurepärased fotod ja siis ta ütles, et selleks, et kõrbe mõista, pead sa olema sinna sündinud. Seepeale sain aru, et mind tõmbab väikestesse kohtadesse, kuna ma ise olen ka pärit kusagilt maailma lõpust, seega ma lihtsalt saan nendest kohtadest paremini aru kui metropolidest, mida ma võin küll siiralt imetleda, aga kunagi mõistma ei hakka.

Millal sa hakkasid tajuma vahet n-ö maailma serva ja keskpunktide vahel?

Selleks, et paika saaks see, mis on maailma servas ja mis on maailma naba, peab ikak võib-olla mitte tiiru planeedile peale tegema, aga mõned aastad reisima.

Ma ei taha solvata ühtegi neist väikestest kohtadest, sest ka maailma lõpust olen leidnud imelisi kunstiteoseid ja põnevaid inimesi, kelle filosoofilisi vestlusi võiks kuulama jäädagi. Leidnud põnevaid kultuure, ägedaid kontraste selle tänase ja kunagi olnud traditsiooni vahel, mida suurlinnadest enam ei leia.

Need 11 reisikirja said valitud selle alusel, et need kohad oleksid kas siis geograafiliselt meist väga kaugel või vähemalt oma atmosfääris, sest kui aus olla, siis Teravmäed ja Solovetsi saared meist kilomeetrites väga kaugel polegi, sest ka me ise elame põhjas. Samal ajal kui Lõuna-Korea väikesaared või Etioopia igivana linn Harar jäävad meist ka kilomeetrites väga kaugele.

Kogumiku kokkupanemisel oli määrav just atmosfäär, teiseks ma tõesti üritasin edasi anda selle valikuga teadmist, et selle maailma lõpu võib leida igalt kontinendilt. Tegelikult võib neid leida ka päris mitu tükki siitsamast Euroopast.

Kuidas su reisiraamat sünnib, kas teed märkmeid või pead päevikut?

Ma sõidan ennekõike mõttega dokumenteerida nende inimeste elu. See on ühe koha portree meie ajas ja mulle meeldib pildistada tänaval inimesi, sest need inimesed annavad kõige paremini edasi seda, millises maailmas me täna elame.

Kui ma Cabo de la Velas Colombia põhjatipus pildistan mustaks kreemitatud näoga naisi, siis ma saan väga hästi aru, et see must kreem on päikese kaitseks, aga mõne aasta pärast on Nivea päikesekreemid jõudnud ka sinna. Võib-olla ma taban mõnel hetkel tõesti viimaseid selliseid traditsioonilisi ameteid, käitumismustreid, trende riietuses ja meigis.

Muidugi ma teen märkmeid, sest päris tihti ma olen üksinda. Minu märkmed võtavad sageli kirjade kuju sõpradele, sest seal kohapeal ei ole nii palju kellegagi ausalt mõtteid vahetada. On väga palju humoorikaid seiku, aga kohalikke võiks solvata see, mis mulle tundub vaimukas. Tihti on keelebarjäär selline, et ei saa sisukat vestlust arendada ja siis on päästvaks see, et õhtul saad mõne sõbraga vestelda.

Nii need lood hakkavad tervikus kooruma, see on puhas dokumentalistika. Ma pean tunnistama, et mul on väga kehv fantaasia. Ma kirjutan ja pildistan seda, mis päriselt olemas on ja kellega ma päriselt kohtun. 

Kuidas sa reisiks valmistud, kas teed väga põhjaliku kodutöö faktidest ja ajaloost?

Üht-teist kindlasti loen ette, aga üks põhjustest, miks ma reisin nii palju, on see, et ma ei ole absoluutselt akadeemiline tüüp. Kui mingi asi maailmas mulle hakkab huvi pakkuma, siis ma ei torma rahvusraamatukogu poole, vaid pigem ostan lennupileti, lendan kohale ja uurin ise.

Minu eelnev uurimistöö on selles valguses paratamatult nii nõrk, et väga paljud asjad hakkavad selguma kohapeal. Mu reisikava muutub selle järgi väga tihti, et mida ma kuulen, kellega tuttavaks saan, kuhu mind kutsutakse, mida näidatakse.

Siin on palju avastamisrõõmu ja mõned vihjed on tõesti sellised, et ma loen hiljem ajalugu veel juurde, sest nagu eestlasedki, ega väga tihti sa ei oska seletada mingit nähtust, asja või hoonet enda ümber, sa oled nii harjunud sellega. Vahel tekibki minul külalisena küsimus, millele keegi ei oska vastata ja pärast pean ikkagi läbi lugema need raamatud, mida alguses olen üritanud vältida.

Millise ajavahemiku reisid siia raamatusse jõudnud on?

Siia on tegelikult kogunenud umbes kümne aasta jooksul tehtud reisid. Valikut oli veel, aga mul ilmus eelmisel aastal ka reisikogumik, mis viis riikidesse, mida pole olemas ja võibolla koondas kohti, kuhu inimesed puhkusereisile sõita ei tahaks. "Kusagil maailma lõpus" on aga kantud täiesti vastupidisest meeleolust, need on kohad, kuhu kõik praegu ihaldaksid sõita. Seal on vähe rahvast, veedad aega vabas õhus, ei toimu massiüritusi.

Mõned kohad jäid välja kaalutlusel, et on võib-olla liiga lihtsalt kätte saadavad, võib-olla liiga sarnased nendele kohtadele, mida ma puudutasin eelmises raamatus ja samas ka seetõttu, et oleks geograafilist haaret ka, et me ei jääks toppama Aafrikasse või Ladina-Ameerikasse, vaid jõuaksime ka kodu lähedale Euroopasse.