Silvia Pärmann selgitas, et teda hakkas huvitama, kuidas ühed riigid püüdlevad täieliku iseseisvuse poole, aga teised on täiesti rahul sellega, et nad eksisteerivad tinglikult vabariigi nime kandes mingi teise riigi koosseisus. "Minu eesmärk polnud käia nendes riikides kutsumas inimesi üles võitlema oma iseseisvuse eest," sõnas ta ja kinnitas, et ta soovis dokumenteerida inimeste igapäeva elu ebamäärase staatuse ja tihti ka ebamäärase tulevikuga regioonides. "Mind tõukas tagant ka see, et väga paljud nendest kohtadest, mida ma külastasin, kuulutasid välja iseseisvuse või siis moodustusid oma praegusel kujul umbes samal ajal, kui Eesti iseseisvaks sai."

Erinevatest piirkondadest, kuhu Pärmann reisis, meenutas talle kõige rohkem päris riiki aga just Somaalimaa. "Fotograafina reisimiseks oli see aga kõige keerulisem, sest see on üks väheseid paiku maailmas, kus inimeste umbusk kaamera vastu on väga suur," ütles ta ja selgitas, et Somaalimaa puhul saab rääkida väikesest piirkonnast, mis kuulutas end iseseisvaks 1991. aastal. "Rahvusvaheliselt peetakse seda jätkuvalt kurikuulsa Somaalia osaks, kuigi vaatamata oma vägivaldsele naabrile on Somaalimaa elu olnud viimased 30 aastat rahulik."

"Ennekõike on see näitus muidugi lugu nende inimeste elust, kes elavad riikides, mille olemasolu me tihti tähele ei pane," tõdes ta ja lisas, et teisest küljest on see lugu ka sellest, kuidas oma hirmudest üle saada.

Näitus "Riigid, mida pole olemas" jääb Juhan Kuusi dokfoto keskuses avatuks 26. juulini.