Orson Wellesi "Citizen Kane", mille stsenaristist Herman J. Mankiewiczist ka Fincheri "Mank" räägib, on kahtlemata üks Ameerika kinoajaloo verstaposte. 1940. aastatel ilmunud linateos on tehniliselt pöörane saavutus, kus on moodsaid lahendusi ja julget filmikeelt nii palju, et puhtalt sellelt pinnalt võiks juba mitmeid raamatuid kirjutada. Rikkaliku visuaali kõrval on aga "Citizen Kane" ka mitmekihiline ja allegoorne lugu ühe mehe tõusust ja langusest, mis on peenelt rütmistatud ja täis ootamatuid minipöördeid. Praktiliselt veatu film, pole midagi öelda.

Nostalgilis-romantilisi sissevaateid Hollywoodi kuldaega on tehtud viimasel ajal mitmeid – alustades Coenite "Hail, Caesariga" ja lõpetades Woody Alleni "Cafe Society" ja Tarantino "Once Upon a Time in Hollywoodiga" – kuid jääb mulje, et David Fincherit selline lihtsakoeline lahendus ei huvitanudki. "Mank" on pigem tõsine ajalooline draama, mis näeb tohutult vaeva, et faktide vastu mitte eksida ning tuua vaatajate ette kümned kõrvaltegelased, kes tekitavad lõputult küsimusi. Miks see tegelane siin on? Kas ma peaks teadma teda? Kuidas ta toimuvaga seotud on? Soovitan juba olla valmis selleks, et arvutis või telefonis peab IMDb ja Vikipeedia pidevalt lahti olema.

Vaatamata sellele, et "Mank" on vormiliselt huvitav eksperiment, mis toob Wellesi filmikeele 21. sajandisse, luues seeläbi justkui mõttelise uusversiooni kultusteosest, on noore filmihuvilisena raske sellesse filmi eriti kirglikult suhtuda. Vaatasin päev varem üle "Citizen Kane'i", lugesin enne vaatama hakkamist läbi filmiga seotud artikleid ja tausta selgitavaid materjale, aga ikka tabasin end vaatamise ajal korduvalt mõttelt, et tegelikult ma ei suuda ikka kõike toimuvat jälgida. Oli isegi hetki, kui nautisin lihtsalt Gary Oldmani paanilist rähklemist, mõistmata päriselt seda, millega ta ekraanil tegeleb.

Ärge saage valesti aru: "Mank" on selgelt tugev autorikino ning David Fincher peab olema igati tänulik Netflixile, kes oli valmis niivõrd julget ja ambitsioonikat projekti toetada. Küll on aga nii-öelda keskmisel Eesti filmivaatajal keeruline sellest filmist vaimustuda, sest tehnilise meistriklassi tühistab liialt detailine ja toimetamata stsenaarium. Ameerika filmiakadeemiale selline lahendus aga kindlasti meeldib – paremat sihtgruppi sellisele nišitootele annab otsida –, seega üht-teist võidab "Mank" Oscaritel kindlasti, selle peale võib mürki võtta.