Sarja avahooaeg algab väga rahumeelselt: üks noor perekond võtab oma imikule lapsehoidja. Kõik tundub nunnu ja tore ja vahva, kuid siis selgub selgub saladus, et reaalse lapse asemel peaks hoidja valvama hoopis äärmiselt elutruud nukku. Sellest segadusest rullub lahti naeruväärseima komöödia ja valusaima tragöödia piirimail laveeriv fopaade jada.

Kellel esimene hooaeg vaadatud, siis paljuski jätkab teine hooaeg sama mustrit. Perekond üritab endiselt lahti murda neid saladusi, mida nende juurde jõudnud lapsehoidja endas varjas. Kui kohati on tunda, et stsenaarses plaanis on ideedest pigem puudu ning üksikud episoodid on täidetud eimillegagi, siis parimatel hetkedel läheb tegevus isegi hoogsamaks kui esimeses hooajas ja võtab täiesti jaburaid pöördeid.

Kes näinud mõnd Shyamalani lavastatud linateost, siis "Servant" sobitud hästi tema loomingu ridadesse. Ta on alati vaadanud julgelt otsa religiooniteemadele ning heitnud nende üle häbitult (tihti küll läbi judinaidtekitava õuduse!) nalja. Antud juhul on loolt kooritud igasugune visuaalne tulevärk, kuna pea kogu tegevus toimub ühes majas. Selline lahendus aitab aga tõsta fookusesse väikesed detailid ja mängida kammerlikus formaadis välja selle loo justkui teatraalne väärtus.

Õudusfilmifännidele kohustuslik vaatamine, aga ka need, keda huvitavad vähegi veidramad filmid ja sarjad, ei tohiks "Servantist" mööda vaadata. Kõik "Harry Potteri" fännid võiksid ka võimaluse anda, sest Roni kehastanud Rupert Grint teeb sarjas kahtlemata oma elu rolli.