Mäletan hästi seda kogemust, kui kaks aasta tagasi "Punase kirja päeva" HÕFF-il vaatama läksin. Päeva esimene seanss veidi pärast lõunat, saal oli suhteliselt tühi ja kedagi film eriti justkui ei huvitanud. Küll aga oli elamus igati vääriline: Kanada väike indie-õudusfilm on esmaklassiliselt halb, näitlejatel puudub igasugune sära ja süžee on täiesti arulage. Aga just sellise rämpsfilmi pärlina tulebki seda filmi vaadata.

Idee iseenesest on küllalt huvitav: ühes väikelinnas saavad kõik elanikud ühel päeval kirja, et nende naaber soovib neid ära tappa, seega targem on naaber ise esmajoones mõrvata. Sellise kirja tagajärgi pole vaja muidugi kaugelt otsida, seega käima läheb klassikaline slasher'i tüüpi tagaajamine. Tüüplahenduste ja kližeede poolest ei hoia film tagasi, kuid see on kõik nii ebausutav ja naeruväärne, et tülpimuse asemel saab pigem rahumeeli filmi üle irvitada.

Peenema filmimaitsega ja pigem arthouse'i eelistavatel vaatajatel pole "Punase kirja päevaga" muidugi midagi teha, kuid neile, kes soovivad pärast rasket tööpäeva 70 minutiks aju välja lülitada ja vaadata esmaklassilist saasta, siis on režissöör Cameron Macgowani linateos igati sobiv. Üsna kindel on ka see, et väljaspool PÖFF-i veebikino on seda filmi praktiliselt võimatu kuskilt kätte saada, seega soovitan võimalust kiirelt kasutada!

Võimalik, et just veebikino on "Punase kirja päevale" õige koht, sest suurelt kinoekraanilt paistis madal produktsioon väga selgelt silma. Võimalik, et väikeselt arvuti- või teleriekraanilt näeb film kraadivõrra parem välja...