Ilmselt peletab paljud lugejad juba eos eemale liigitus noorteromaaniks, kuid antud juhul ei tasu seda karta. Tinglikult võiks "Halloweenipuud" nimetada isegi lasteraamatuks, kuid napilt üle 100-lehekülje pikkune teos on nii tihe ja hullumeelne, et ajab enamikel lastel-noortel juhtme lootusetult kokku. Seega on romaan igati sobilik kõigile täiskasvanud lugejatele: Ray Bradbury võtab ette sellise metafüüsilise rännaku, mida ei oleks ühegi nurga alt osanud oodata.

Kamp poisse läheb Halloweenil uurima nende linnas asuvat vana maja, kus elab müstiline tegelane nimega Moundshroud. Ootamatult satuvad poisid aga rännakule läbi aja ja ruumi, kus nad tutvuvad Halloweeni ajalooga ja püüavad samal ajal päästa oma sõpra Pipkinit, kelle Surm ära röövis. Mõistan, et see kirjeldus kõlab nagu puder ja kapsad, aga just selline "Halloweenipuu" ongi: sündmustik on sedavõrd rikkalik ja irratsionaalne, mistõttu võib selle raamatu lugemist võrrelda pigem sõiduga Ameerika mägedel.

Kui üldiselt on sarja "Orpheuse Raamatukogu" teosed mõeldud pigem kogenud ulmefännidele, siis Bradbury "Halloweenipuu" võiks olla vabalt ka koolis kohustuslik kirjandus. Siin on hästi näha, mida on võimalik kirjandusega ära teha, kui tekst on tihedalt läbi toimetatud ja sündmustik on nii hästi rütmistatud, et raamatut lihtsalt pole füüsiliselt võimalik käest panna.

Erinevalt paljudest teistest kirjandusklassikutest, mis tekitavad noortes pigem lootusetut igavust, võiks "Halloweenipuu" olla heaks sillaks kirjanduse juurde. Jah, kõigest võib-olla aru ei saa, aga antud juhul ongi vorm sisust olulisem. Raamatu kui tõeline tulevärk: tegelased lendavad läbi ajastute, suuremad ja väiksemad monstrumid vilksatavad korraks läbi, aga kaovad sekund hiljem taas. Üllataval kombel suudab Bradbury selle kõige kaudu avada ka laiemalt Halloweeni traditsioone.

Võib-olla kõige huvitavam tõlketeos, mis 2021. aastal seni ilmunud on.