"Lambasööjate" lugu on tõesti erakordselt lihtne. Kaks vana sõpra otsustavad, et suve lõpp on kätte jõudnud ja peaks midagi hullumeelselt ette võtma. Mõeldud-tehtud, otsustatakse ühiselt autoga mööda Soomet ringi sõita, veristada salaja mõni lammas ja siis seda ilma igasuguse valehäbita nautida. Lambaliha tuleb alla loputada muidugi lõpmatu koguse alkoholiga, mille joomine peategelastes samuti mingit süütunnet ei tekita. Ehk lihtsalt raamat ühest lõbusast rännakust, sõprusest ja kirevast Soome eluolust.

Sõbrad Sepe ja Valtteri pole ka suu peale kukkunud. Tekstis lendab rikkalikult roppusi, naistest räägitakse kui "emasneiudest" ja elutargalt tunnistatakse isegi, et "tussis on võlujõudu". Seega kõik need, kelles ebamoraalne kõnepruuk ja onuheinolik käitumine tekitab külmajudinaid, jätke "Lambasööjad" heaga vahele. Samas on Huovise teos omamoodi antropoloogiline sissevaade selliste nn ürgmeeste eluviisidesse, kellest Eestiski puudust ei ole.

Huovise lähenemine oma karakteritele on igati empaatiline: kuigi Sepe ja Valtteri käitumine on kohati küsitav, siis ei anta neile kordagi hinnanguid. Tüübid lihtsalt elavad oma elu niiviisi nagu heaks arvavad, pole kellegi teise asi öelda, et nad peaksid vähem jooma või viisakamalt rääkima. Kui tahavad, las siis teevad, joovad ja räägivad. "Lambasööjad" ei jõua seega ka ilusa raamistava moraalini, vaid ühel hetkel sõbrad lihtsalt otsustavad, et nüüd on paras aeg koju minna. Ja siis lähevadki koju. Kõik.

EKSA värske raamatusari "Biblotheca Potatoris" ehk eestikeeli "Joodiku raamatukogu" on end kolme teosega tõestanud kui igati väärtuslik lisa siinsesse kirjandusilma. "Lambasööjad" on lõbus ja elujaatav teos, mis on ka omamoodi ood jäägitule sõprusele, mille kõrval ka muuhulgas lihtsalt juuakse lakkamatult. Keda see häirib, siis jätke pigem lugemata, teistele aga rangelt soovituslik.