Kes on näinud varem Mike Cahilli 2014. valminud filmi "I Origins" või ka 2011. aasta "Another Earthi", peaks teadma hästi, mida tema ulmefilmidest oodata. Nii varasemate linateose kui ka värske "Blissi" puhul on näha, kuidas režissöör võtab teadusliku ja üsna tõenäolise algidee, aga keerab sellele siis tuhat hullumeelset vinti peale. Kokku moodustub sellest vastuoluline tervik, kuna teadusulme raamidesse üritatakse paigutada hollywoodilik kassahitt.

"Bliss" on ühest küljest ideaalne allegooria koroonaviirusest räsitud maailmale: grupp teadlaseid on loonud väga realistliku "The Matrixi" laadse simulatsiooni, mis peaks aitama inimestel taas väärtustada seda, mida nad seni on pidanud iseenesestmõistetavaks. Täpsemalt siis viib simulatsioon inimese tõeliselt trööstitusse maailma, kus elu on lõputu agoonia. Kui patsient sellest õudusest pääseb, siis tundub reaalne elu kohe grammivõrra ilusam.

Huvitaval kombel on filmitegijad selle ideega defineerinud põhilise muutuse, mille koroonapandeemia maailmas esile on kutsunud: me igatseme varasemat elu, sõltumata sellest, kui väga me varem selle üle virisesime. Küll aga lähem "Bliss" sellest ideest tegelikult kaugemale, õigemini jäetakse see isegi kõrvale. Fookus läheb hoopis Owen Wilsoni ja Salma Hayeki kehastatud peategelastele, põhjakäinud narkomaanidele, kelle jaoks piir reaalsuse ja narkonägemuste vahel on täielikult kadunud.

Kuigi Wilsoni ja Hayeki ekraanikeemia on võluv ning nende hüsteerilist rähkelmist on huvitav vaadata, siis ei suuda režissöör lõpuni ära otsustada, millest ta ikkagi filmi tahab teha. Ma mõistan, kuidas ta sooviski lasta neil kahel lool – ühiskonnakriitilisel ja ulmelisel – justkui paralleelselt joosta, kuid neid oleks võinud ka pisut peenemalt kokku põimida.

Üksikutele probleemidele vaatamata on "Bliss" siiski huvitab B-film, millesarnased saavad harva sedavõrd suure eelarve. Veider outsider-kino, mida saab rahulikult diivanil lösutades vaadata.