Kes ootab filmist põnevat, meeldejäävat ning originaalsest stsenaariumi, siis "Outside the Wire" pole kindlasti teile. Režissöör Mikael Hafströmi linateos räägib loo tulevikumaailmast, kus inimsõdurite kõrval on lahinguväljal oluline roll kanda ka sõdurikujulistel droonidel. Aga mis saab siis, kui tehisintellekt hakkab ise otsuseid tegema? Kuigi filmi taotlus kõlab igati tõsiseltvõetavalt, pudeneb ambitsioonikas süžee üsna kiirelt laiali ning järgi jääb lihtsalt üks ulmeline action-film.

Lugu kategooriast "robotid võtavad maailma üle" on ebaoriginaalsuse musternäide, aga õnneks ei üritagi "Outside the Wire" mängida intellektuaalsete väärtuste peale. Tahtmata luua hetkel soostereotüüpe, on tegu ikkagi klassikaline nn meestefilmiga. Ekraanil müttavad higised mehed, kõmmutavad üksteist südametult, löövad jalaga näkku ja ütlevad tuusa näoga suursuguseid jaburusi. Tõsi, filmis on ka mõni naistegelane, aga nii põhilised pahad kui ka head on ikkagi macho-mehed. Seega kaks tundi higist nõretavat testosterooni.

Küll aga on igati rõõmustav, et "Outside the Wire" jääb oma loodud maailmale kindlaks ning töötab lõputule action'ile vaatamata ka kõigiti korraliku düstoopiana. Just see lohutu maastik, kus kogu tegevus toimub, suudab filmi ka pinnal hoida ning aitab seda eristada tuhandetest samalaadsetest. Võimalik, et filmi päästab ka fakt, et kinosaalid on kogu maailmas suletud: kui sellega oleksid konkureerimas suurema eelarvega rämps-action, siis ei paneks ilmselt "Outside the Wire'it" keegi isegi tähele.

Kas ma mäletan kahe kuu pärast, et seda filmi vaatasin? Ei. Kas ma tahan mäletada, et ma seda vaatasin? Pigem mitte. Kas see kõik tähendab, et mul oli vaatamise ajal igav? Muidugi mitte, "Outside the Wire" on nõdrameelne žanrikino, mille suurim tugevus on tugevuste puudumine. Vaadake siis, kui soovite pretensioonitult meelt lahutada.