"Abzu" on üks neid videomänge, mille võiks vabalt ette võtta ka need, kellel puudub igasugune varasem kogemus konsoolide ning mängimisega, kuna arendajad ei püstita raskeid katsumusi ega seal teele takistusi. Seetõttu ongi "Abzut" isegi raske klassikalises mõttes videomänguks nimetada, kuna alates esimesest hetkest kuni lõpuni pole päriselt selge, mida tegema peab: peategelaseks oleva sukeldujaga saab lihtsalt seigelda mööda meresügavusi, kohtuda erinevate värvikirevate loomadega ning olla tunnistajaks lummavatele vaatepiltidele.

Paljuski tuleb "Abzust" rääkides tegelikult meenutada 2012. aastal valminud videomängu "Journey", mida võib mõtteliselt pidada ka käesoleva mängu eellaseks. Tehniliselt järgivad mõlemad mängud sama mudelit: mängija ei saa ühtki käsku ega ülesannet, kõik peab toimuma intuitiivselt ning alateadlikult, samuti ei kõla kummaski mängus ühtki sõna ning ekraanile ei ilmu selgitusi. Pigem on see audiovisuaalne kogemus, milles toimuvat saab mängija oma käikudega pisut mõjutada.

Kui "Journey" on kahtlemata üks viimase kümnendi tugevamaid videomänge nii visuaalse lahenduse, mängutehniliste võtete kui ka geniaalse loojutustuse poolest, siis "Abzu" puhul ongi tegijate fookus olnud pigem abstraktse ja unenäolise maailma loomisel. Oluline pole niivõrd lugu (noh, seda tegelikult polegi!), pigem loovad nad mõnusalt rahustava aegruumi, kuhu mängija saab mõneks tunniks sukelduda ja rahulikult omi mõtteid mõelda.

Praegusel ajal on reisimine selgelt raskendatud, aga kõik need, kes on muidu iga-aastaselt käinud kaugel-kaugel välismaal sukeldumas ja korallide vahel ujumas, peaksid "Abzu" abil väikese rahustava doosi kätte saama küll.