Kodune kultuurisoovitus | Francoise Sagani viimane teos on turvaline Prantsuse jant

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Francoise Sagan "Kõik need südamesopid"

Praegusel ajal, kui inimesi valdab pidev segadus ja ohutunne – kas kriipiv tunne kurgus on koroonaviirus, millal ma oma lähedasi näen ja kas tuleb kunagi aeg, kui saab jälle reisida –, kulub tuttavlikkus igati ära. Francoise Sagani postuumselt avaldatud romaan "Kõik need südamesopid" on täpselt selline Prantsuse jant, millesarnaseid oleme käinud näinud-lugenud kümneid kordi varem, aga mis sellest?

"Kõigi nende südamesopidde" puhul tuleb kohe rõhutada, et kuigi tinglikult on tegemist Francoise Sagani käsikirjaga, siis tegelikult leidis Prantsuse kirjandusklassiku tütar selle materjali aastaid pärast ema surma. Probleem oli aga selles, et tegemist polnud lõpetatud materjaliga, mistõttu otsustas ta ise lüngad täita. Sellest tulenevalt teose rütm ja stiil lonkab, kõrvuti seisavad mängulised, peenelt komponeeritud lõigud ja tühine argijaur. Selle reaalsusega tuleb aga lihtsalt leppida: mis teha, Sagani tütar pole lihtsalt nii täpne kirjanik kui tema ema.

Teose lugu iseenesest on tõeline Prantsuse kammerdraama klišee: terve suguvõsa elab pompoosses vanas mõisas, kus nad siis mõnuga naudivad oma pillavat eluviisi ja rikkust. Sündmustiku lükkab käima raske õnnetuse läbi elanud perepoeg Ludovic, keda peetakse vaimuhaigeks. Ekstsentriline Ludovic saab aga hakkame tõelise valskusega, armudes oma abikaasa emasse. Edasine on mõistagi ajalugu.

Kuigi "Kõik need südamesopid" pole kindlasti oluline kirjanduslooline pärl, siis on sellises jantlikus Prantsuse romantilises draamas midagi rahustavalt turvalist. Prantsuse tõusikute tühised probleemid mõjuvad praegusel ajal, mil kodustki välja ei saa minna, otsekui ulmena, seega pakub teos mõnusa ampsukese eskapismi ilusamasse aega ja ruumi. Ega see sigin-sagin, mis raamatu veidi üle sajakonnal leheküljel toimub, kuhugi välja vii, aga teekond on parimatel hetkedel siiski igati meelelahutuslik ja rikastav.

Kinod on suletud, seega uut Prantsuse filmikunst praegu näha ei saa, "Kõik need südamesopid" sobib aga seda tühimikku igati täitma. Sagani poolelijäänud teos oligi esialgu mõeldud filmistsenaariumiks, mistõttu on filmilikkust ja visuaalsust seal rohkelt.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: