Ühest küljest võiks seda võtta etteheitena värskele kogule, aga teisalt muudab selline lähenemine "Loomalood" palju universaalsemaks teoseks. Kõige noorematele pereliikmetele loed õhtul mõne neljarealise naivistliku salmikese ("Kärbes on armas, kuid kärmas"), endale võtad aga midagi tummisemat, veidramat või hoopis sürreaalsemat ("Täide saatev-võim on tüüfus"). Need vastuolulised tekstid seisavad aga kõrvuti ilma igasuguse erisusesta. Assortiikarp, kus kummikommid on kõrvuti soolase lagritsaga.

Küll aga on veider, et tekstid on ilma daatumiteta. Arvestades, kuivõrd pikk on olnud Runneli karjäär ning kuidas tema looming on läbi aastakümnete kasvanud ja muutunud, võinuks nii laia ampluaa puhul ikkagi iga teksti rikastada aastaarvuga. Sellisel juhul saaks lugeja valiku põhjal ka mingi laiema ülevaate, praegu on see lihtsalt mitmetahuline kogumik, mis püüab ehk tabada liiga palju märke korraga.

Kas meil on sellist kogu päriselt vaja? Ilmselt mitte, aga teisalt on sümpaatne, kui Eesti luuleklassikat pakitakse kompaktsesse ning pealtnäha ahvatlevasse pakendisse. Ehk ostab tõesti mõni vanem selle oma lapsele naiivse lootusega, et saab võsukese kodumaise kirjanduse raudvaraga kurssi viia: selle asemel vaatab vastu aga surm ja haigused, vaesus ja sõjad. Vahele mahub muidugi ka eriti lihtsaid ja sõbralikke loomatekste, kuid neid on pigem vähemuses.

Siia lõppu sobib aga hästi üks tekst, mis paneb "Loomalood" hästi suhestuma praeguse ajaga:

Löök-laulu-sõnum häda-ajast

Musi tahaks
anda kelle-

legi põse
peale, aga

viirus-viirus.
Viirus-viirus!