Kui "Hingus" oli selgelt kosmoseelektroonika – suurte ja eepiliste süntesaatorite saatel lendas kuulaja kuskile kaugele tähtede vahele –, siis "OM" on oma helipildilt palju rikkalikum ja peenem. Muidugi, siingi on kosmost ja selgepiirilist futurismi, aga fookus on pigem idamaistel mõjutustel ning õhkõrnal psühhedeelial. Kõigest sellest moodustuvad aga imekaunid kompositsioonid, mis löövad veel tänagi – üle 30 aasta hiljem –pahviks.

Olen küll kuulnud ka "OM-i" toonast versiooni, kuid plaadifirma Vaiguviiul poolt värskelt taastatud ja uuesti vinüülil ning CD-l välja antud variant kõlab lausa uskumatult hästi. Pompoossed heliplahvatused vahelduvad elektroonilise vulinaga ja ma keeldun uskumast, et see muusika on loodud Nõukogude Eestis aastakümneid tagasi. Need saundid võivad olla arhailised, aga praegusel autorielektroonika maastikul lööks see plaat vabalt ka rahvusvahelisel tasandil läbi.

Viimastel päevadel on see plaat mul klappides nii umbes kümmekond korda mänginud, aga ei suuda siiani kõiki neid kihte lahti seletada, mida Grünberg sinna ladunud on. Seal on suuri orkestraalseid hetki, mis tulvavad otsekui pimedaimast süvikust, aga sellele vastanduvad vaiksemad hetked, milles üksikud väga täpselt valitud elemendid loovad lummavalt kauni ambient-udu.

Eesti popmuusika oluline verstapost, mis pole viimasel ajal piisavalt tähelepanu saanud, on nüüd tolmust puhtaks pühitud ja ilusaimal võimalikul kujul uuesti välja antud. Oleks patt seda mitte nautida.