Sarnaselt möödunud nädalal soovitustesse mahtunud Jaapani lasteraamatule "Doktor Pepu" ajab ka "Leo ja ninakoll" juba kaanepilti nähes naerma. Kui tihti näeme raamatuid, kus peakangelane on hiiglaslik, aga samas igati armas ninakoll? See koll pole aga mitte legendaarse Norra lasteraamatu "Sööbik ja Pisik" laadne nunnu mehike, vaid lögane rohline plönn, kes on isekas, muudab kõik kohad tatiseks ja käitub igatpidi halvasti.

Koroonaviiruse valguses on selline õrna moraalivarjundi lugu aga igati kohane. Õpetus sellest, et koroonaviiruse tõttu pole kõige targem näppe ninna toppida ja tatikolle diivanisse peita, võiks vabalt olla ka Terviseameti rahastatud sotsiaalkampaania. Õnneks on see aga hoopis ühe hinnatud Eesti teadlase Johanna-Iisebel Järvelille esimene raamat. Usun, et oleme endale saanud Eesti kirjandusväljale juurde ühe põneva autori, kellelt võib veel üht-teist oodata.

Kuigi "Leo ja ninakolli" humoorikad illustratsioonid ning napp tekst on jaotatud vaid veidi üle 30 leheküljele, ei tasu raamatut kuidagi alahinnata. Kristina Tordi joonistatud maailm on tõeliselt omanäoline ning meeldejääv, mistõttu võib raamatut pisikese hea tuju patareina iga mõne aja tagant uuesti kätte võtta. Lisaks ei aja see lugu naerma mitte ainult lapsi, vaid isegi irvitasin korduvalt mahlaka sõnakasutuse peale.

Kiiduväärt on isegi see, et kuigi Järvelill on alles noor autor, siis tema teosest õhkab juba Ellen Niidu legendaarse "Triinu ja Taavi lugude" mõnusalt argist huumorit. Äge lasterkirjanduse debüüt, millel tasub võimalus anda.