Tegelikult on "Ratchet & Clank" laiem videomänguseeria, mis sai alguse juba 2002. aastal, kuid saaga seni viimane episood on kõige esimese mängu moodne uusversioon. Kes vähegi puutunud kokku 2000. aastate 3D platformer mängudega – näiteks "Rayman" –, peaksid hästi ette kujutama, mida sealt oodata. Jooksed ringi mööda värvikirevaid maastikke, kogud erinevad jubinaid, mis on mööda maailma laiali heidetud ja võitled sadade kummaliste pahalastega. Klassikaline mudel, kuid see töötab.

Üks suurimaid voorusi "Ratchet & Clanki" puhul on kahtlemata ligipääsetavus: kuigi seda mängu on igati nauditav mängida ka tõeliselt videomängugurudel, siis võib puldi kätte võtta vabalt ka inimene, kelle jaoks tegemist on esimese tõsisema mängukogemusega. Lihtsamatel raskusastmetel on võimalik ka ilma suurema pingutuseta hakkama saada, kuid see ei tähenda, et toimuv poleks lõbus.

Insomniac Gamesi toodetud videomängude suur pluss (või äkki ka miinus?) ongi see, kui kiiresti tekib neid mängides hasart ja isegi minisõltuvus. Pulti ei tahagi käest ära panna, sooviks veel näha, kuhu Ratchet oma rännakutel välja jõuab ning milliseid hullumeelseid seikluseid tema teel veel ette tuleb. Lisaks on need maailmad nii rikkalikud, et kui oled kõik tasemed korra läbi mänginud, tasub neisse uuesti tagasi minna: kindlasti on kusagil mõni saladus, mis jäi esimesel korral märkamata.

Ajal, mil kultuuriasutused on suletud ning enamik inimesi istub kodukontoris, tasub videomängudele võimalus anda. Reaalsus on see, et kui annan "Ratchet & Clankile" sõrme, siis sisustad sellega järgmised kümmekond õhtupoolikut, seega saabki selle laialt käes oleva vaba aja lihtsa vaevaga sisustatud.