Ujun selle arvamusega vastuvoolu, kuid Chloe Zhao "Nomadland" jookseb minu arvates selgelt lati alt läbi. Tugev aines moodsaks nomaadilooks on lahendatud igava ja hingetu vaatlusena, kus juhuslikest hetkedest ei moodustu köitvat tervikut. Frances McDormand aitab seda muidu üsna tuhmi linateost veidigi pinnal hoida, kuid laias laastus on see lihtsalt üks keskpärane Ameerika indie-draama. Sean Penni "Into the Wild" tegi sama asja pea 15 aastat tagasi palju paremini.

Seda üllatavam oli leida Netflixist režissöör Ricky Staubi lavastajadebüüt "Concrete Cowboy", mis katsetab mõnes mõttes sama vormi: kui "Nomadland" rääkis 21. sajandi nomaadidest Ameerikas, siis Staub uurib palju väiksemat nišši, näidates Philadelphia äärealadel elavat moodsate getokauboide eluolu. Esmapilgul võib see tunduda lihtsalt kaval võte – topime kauboid linnakeskkonda ja loome selle pinnal allegooriaid –, kuid tegelikult on "Concrete Cowboy" juured vaat et dokumentaalsed.

Paljud näitlejad, kes filmis üles astuvad, on tegelikult filmi fookuses oleva Fletcher Street ratsaklubi liikmed. See tähendab, et piir mängufilmi ja päriselu vahel on õhkõrn: inimesed kehastavad küll fiktiivseid tegelasi, kuid lood, mida üksteisele räägitakse, pärinevad tihti nende endi elust ning ka sündmustik pole kaugel reaalsusest. Kui "Nomadlandi" puhul jäi reaalsete inimeste kaasamise motiiv pigem kaugeks, siis "Concrete Cowboy" poeb just tänu sellele kiirelt südamesse.

Kuigi filmi taustaks on reaalsed sündmused, siis ei häbene režissöör Ricky Staub valada ekraanil toimuvat üle klišeeliste vesternielementidega. Probleemid on reljeefselt välja joonistatud, karakterid on üheplaanilised ning dialoogi ainus eesmärk on tihti olla cool. Aga kas mitte vesternid pole alati sellised olnud? Idris Elba kehastatud Harp näeb isegi veidi välja nagu Clint Eastwood Sergio Leone legendaarses Nimeta Mehe triloogias...

Viimastel aastatel on tehtud kaks tõeliselt head moodsat vesternit. Üks on Veiko Õunpuu "Viimased", teine siis värske Ricky Staubi "Concrete Cowboy". Seega vesternifännidele kohustuslik, aga sissevaatena Ameerika ühiskonna unustatud nurgatagusesse on filmil ka laiem kõlapind.