Islandlane läheb Aafrikasse lõvifilmi tegema? Misasja? See võib tunduda täiesti nõder, aga tõepoolest: kümmekond aastat aktiivselt Hollywoodis B-filme teinud Baltasar Kormakur vaatab sel korral krimkadest ja totakatest komöödiatest kõrvale ja paneb hoopis Idris Elba lõviga maadlema. Paberil kõlab see kõik totakalt ning meenutab esmapilgul isegi rämpsu, mida kunagi sai ühe euro eest Maximast DVD-l osta, kuid režissöör on hambad ristis pingutanud, et pigistada sellest žanrikino vähelevinud ning pea alati ebaõnnestunud nurgatagusest maksimum välja.

Mis on lõvifilmide suurimad karid? Noh, pea kõiki neid esitles 2020. aastal ka Eesti kinodesse jõudnud kohutavalt debiilne "Emalõvi" ("Rogue") Megan Foxiga peaosas, milles kiskja nägi välja otsekui esimese kursuse disainitudengi joonistatud. Samuti ei arenenud see lugu kuskile: poolteist tundi sellest, kuidas ööpimeduses ajab sind tagasi itsitama ajavalt ebausutav lõvi ja notib ükshaaval maha jopskitest püssimehi, paneb ikka kiirelt haigutama. Üllataval kombel on ka "Elajas" sama sisutühi. Isa ja kaks tütart lähevad pereprobleemide kiuste Aafrikasse reisile, kus aga verejanuline lõvi nad ootamatult piiramisrõngasse võtab. Ja rohkem polegi, kõik.

Ühe hea B-filmi jaoks sellest tegelikult täiesti piisab, lihtsalt režissöör peab oma materjali piisavalt armastama ja selle dünaamiliselt välja mängima. Kormakur tunnetab hästi žanrikino mehhanisme ja suudab ka kogenud vaatajat üllatada: peategelased ei ole superkangelased, vaid lõvi käest pääsemine on kõigiti ebatõenäoline. Isegi Idris Elba, kes enamikes filmides saab vaeva kriimustada, rapitakse "Elajas" vaat et ribadeks. Peab siis ikka võitmatu lõvi olema, kui isegi Elbale ära teeb!

Nali naljaks, kuid "Elaja" tugevus peitub ilmselt mitme aspekti koosmõjus. Ühelt poolt rikkalik võttepaik, kus on nii kohalikke külasid, lagedaid välju kui ka tihedaid savanne, teisalt naiivne, kuid südamlik perekonna lugu, mis aitab tasakaalustada piu-pau action'it, mis moodustab suurema osa filmist. Tänu sellele meenutab Kormakuri lõvifilm 1980. aastate Hollywoodi kassahitte, mis olid pretensioonitult lapsikud, kuid töötasid sellele vaatamata. No võtke Spielbergi "Lõuad"! Ebanormaalselt lihtne ja skemaatiline linateos, aga samas üks läbi aegade parimaid kassahitte.

Sarnaselt "Lõugadele" ei esita ka "Elajas" vaatajale ühtki nõudmist, vaid läheb heas mõttes kategooriasse "kinoelamus kui sõit Ameerika mägedel": mõnda aega on lihtsalt mõnus kulgemine maaliliste vaadetega, aga sekund hiljem pigistad küüned käetugedesse ja surud silmad kinni. Vaatajat raputatakse ja ehmatatakse pisut, aga ka mitte liiga palju, lõpuks on Kormakuri lõvifilm ikkagi küllalt peresõbralik vaatamine. Ei näe ka ainult kurje lõvisid, vaid on ka nummisid suuri kiisusid, kes ei taha inimestele halba.

Seega on ka igati kohane pidada seda pisut pahupidi pööratud steroididel "Lõvikuningaks". Kui Disney originaali puhul hakkavad pereisad ehk lõpuks haigutama, siis antud juhul peaks lõpuni välja vedama küll. Samas loodan väga, et vähemalt lähiaastatel (miks mitte lähema kümne aasta jooksul!) ei pea enam lõvifilme vaatama, sest ega selles žanris midagi ülemäära huvitavat teha pole võimalik ning "Elajas" ammendas suurema osa neist trikkidest, mis üldse võimalikud on.

Ennekõike on aga rõõmustav, et sellist lihtsat B-kino on võimalik kinoekraanidelt vaadata, sest Netflix riisub juba aastaid koore ja surub sellised asjad otse koduekraanidele. Mõneti on see tore, teisalt on suvise kassahiti koht alati olnud just kinosaalis, kust palava ilmaga jahutust saada. Noh, sügis on Eestis vist juba täie hooga kätte jõudnud, seega jahutada enam vaja pole, aga vähemalt saab kinoekraanilt päikest vaadata ja meenutada, et veel nädal tagasi oli see ka meil Eestis täiesti tavaline nähtus!