Arvustus. Isad, pojad ja sadulad

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Betoonkauboi" ("Concrete Cowboy") Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film
"Betoonkauboi" ("Concrete Cowboy")
Režissöör: Ricky Staub
Stsenaristid: Ricky Staub ja Dan Walser
Operaator: Minka Farthing-Kohl
Helilooja: Kevin Matley
Osades: Idris Elba, Lorraine Toussaint, Caleb McLaughlin, Method Man, Jharrel Jerone jt.
Vaadatav Netflixis

Arvustus ilmus Sirbis

Kuigi kauboi tundub kultuurimärgina, keda kohtab vaid Mississippi jõest lõunas, leidub põhjas tänapäevani selle ameti pidajaid. Ricky Staubi esikfilm "Betoonkauboi" liikleb edukalt nende maadel, tuues Netflixi publikuni Philadelphia äärelinnas tänini jätkuva mustanahaliste kauboide elu, esitatuna noore poisi ja tema võõrandunud isa loona. Eriliseks teeb filmi suuresti Phila­delphia äärelinn, mis pole ehitatud valmis mõnes Hollywoodi paviljonis, vaid haaratud purki autentses asukohas, autentseid kohalikke kasutades.

Seesugune pooldokumentaalne sissevaade tõstab "Betoonkauboi" esile kaunis tüüpiliste mehekssirgumise lugude hulgast, milleks see võinuks muidu manduda. Filmi keskmes on Cole (Caleb McLaughlin), noormees, kelle ema annab pärast poisi järjekordset koolikaklust viimaks alla ja viib poisi suveks hobusekasvatajast isa juurde. Cole saabub Philadelphiasse keset ööd, riided pakitud prügikottidesse, isa ei paista kusagil. Kui üks naabritest soovitab tal isa otsida tänavaotsa tallidest, reedab Cole'i nägu, et ta peab seda ilmselt mingisuguseks eufemismiks. Seda see loomulikult pole.

Tänava lõpust leiab Cole filmi keskse asukoha ja kujundi ehk Fletcheri tänava tallid, samuti oma isa, Idris Elba kehastatud keskealise väikse õllekõhuga ja elunäinud kauboi Harpi joomas kaasratsuritega prügitünni tehtud lõkke ümber õlut. Vaatajale meenutab see mingit müstilist vaatepilti sajanditagusest ajast. Isa-poja taaskohtumine – dialoogist selgub, et nad pole näinud aastaid – tähendab ennekõike ebamugavust ja mühatusi. Koos naastakse Harpi koju, kus koristamata kahetoalises korteris peab Cole peale isa maid jagama ka tema hobusega.

Õnneks ei võta film pöördeid, mis võiksid langeda huumori valdkonda. Cole'i lugu pole jutustus sellest, kuidas linnapoiss kolib maale ja saab teadlikuks elu lihtsatest rõõmudest. Esiteks on teos teadlikult asetatud nii narratiivi kui ka pildikeele poolest Philadelphia eeslinnade kultuurilisse keskkonda. Teiseks asetab film Cole'i – üleskasvamist kujutavatele filmidele omaselt – kahe kivi vahele. Kui noorukit ootab kodus võõrandunud isa ja töö tallides, leiab ta endale palju enam meeltmööda olevat kanepidiilerist kunagise lapsepõlvesõbra Smushiga (Jharrel Jerome) öösiti mööda linna ringi kihutamise.

Teisisõnu on Cole olukorras, mida kohtab enam kui tihti Ameerika eeslinnade noortest rääkivates filmides: lootuse kaotanud üksikema, lahutatud või pere juurest minema jooksnud isa, lapsed, kes hakkavad müüma uimasteid, saavad mõnel tänavanurgal kuuli või siis, vastupidi, teevad edukalt oma lõpueksamid ja liiguvad edasi paremasse ellu. Siinkohal on õnneks leitud oma tee ja võetud ette kujutada tänavaid ja sealset elu kaunis stereotüübivabalt. Kuigi filmis kohtab surma, vägivalda ja väiksemal määral ka gängikultuuri, pole "Betoonikauboi" mingil viisil ära teeninud 16+ reitingut, mis on sellele Netflixis pandud. Täiskasvanu- ja äärelinnaelu kujutamisest hoolimata on olemuselt tegu siiski ennekõike noortefilmiga.

Noortefilmi tunnetust rõhutab Harpi ja Smushi jõuline vastandamine kahes tulevikuväljavaates, mille ees Cole filmi kestel seisab. Kahe tegelase vastandus on kahjuks küll trafaretne: raske töö või kiire raha, sitaviskamine või kanepilükkamine, õhtu kodus hobusega või õhtu majapeol tüdrukutega on teetähised sellel hea ja halva skaalal, millel Cole liigub. Et tegu on kauboifilmiga, ei tohiks tulla üllatusena, millise elu kasuks Cole lõpuks otsustab. Etteaimatavust oleks võinud ju natuke peita, kuid sellepärast ei saa filmi peale otseselt ka pahane olla.

Etteaimatavused on lavastatud ja välja mängitud siiski piisavalt hästi, et filmivaatamist mitte rikkuda. Üllatuslikult osutus sümpaatseks, olgugi juba loo loogika tõttu ettemääratult traagiliseks Smushi tegelaskuju. Jerome on Smushi tänavadiileri stereotüübi puhul osanud eriliselt välja mängida karakteris peituva aspekti, et ta pole tegelikult üldse paha poiss. Tegelasena võinuks Smush välja kukkuda ka libeda tänava-Mefistofelese või kesise lite-isafiguurina. Selle asemel on Jerome vaataja ette toonud filmi võib-olla isegi kõige mitmetahulisema tegelase. Mitte ainult hoiatava paralleeli Cole'ile, kui viimane ei peaks suutma ennast kokku võtta, vaid täisväärtusliku tegelase, kelles on tasakaalus nooruslik tahtmine mängida laia lehte, teadmine elu väärtusetusest tänavatel ja siiras hoolimine Cole'ist. Smush üritab seejuures temast oma nooremat partnerit kasvatada.

On kergelt kummastav, et kõige etteaimatavama narratiiviga tegelane on filmis kõige mitmetahulisemalt esitletud. Nii Idris Elba kehastatud Harp kui ka Caleb McLaughlini Cole mõjuvad filmis kohati etteaimatavalt mitte ainult loo tõttu, kuhu nad on asetatud, vaid ka teatava liigse mugavuse tõttu tegelaste esitusviisis. Kuigi mõlemad täidavad edukalt oma funktsiooni – üks äärelinna Marlboro-mehe, teine rohelise, kuid täkku täis noormehena – jääb mõlemal tegelasel puudu teatavast kolmemõõtmelisusest. Kuigi Elba flirdib oma rollis korduvalt sellega, et tema tegelaskuju minevik sarnaneb Smushi omaga, ning Cole'il jookseb kõrvalliinina paari kaadrisse mahtuv armastuslugu, ei päästa see tegelasi olemast pigem tegelased kui isiksused.

Suuresti mõjutab sellist muljet asjaolu, et suur osa filmi kõrvaltegelastest on pigem just nimelt isiksused kui tegelased. "Betoonkaubois" lavastatud maailm ei ole nimelt filmilik fantaasiakonstruktsioon ei esimeses ega teises astmes. Filmi tegevuskohaks on tallid Philadelphias Fletcheri tänaval, enamikku filmi kõrvaltegelastest kehastavad aga samade tallide töötajad, ratsanikud ja haldajad. Siinkohal peab nii lavastajale kui ka kirjutajale andma kiidupunktid tõetruuduse eest nende kõrvaltegelaste kujutamisel.

Teisisõnu saab filmi vaadates kohtuda peale näitlejate kehastatud ideaalkauboide ka päris kauboidega, nende oma visuaalkultuuri ja keele vahendusel. Ei tea, kas see tuleneb sellest, et ratsuritele anti oma teksti esitamisel palju vabadust, kuid kohalike kõnekeel ja paari lõkkestseeni kõrvale jutustatud lood tekitavad ilmselt ka kohalikus publikus kiusatust vaadata filmi subtiitritega. Seda puhtalt seetõttu, et see slängis on niivõrd rikkalik ja äge – kahju on detaile kõrvust mööda lasta. Kui kõrvalosatäitjatest kedagi eraldi välja tuua, tasub mainida Jamil Prattise kehastatud liikumispuudega kauboid Parist.

Eelteadmine, et filmis on kasutatud suuresti kohalikke talliinimesi, lisab nende rollisooritusele tõelisuse astme, mida on keeruline mitte kõrgelt hinnata.

Kes ootab võimsaid tagaajamis­stseene hobustega läbi linnatänavate, peab aga pettuma. Kuigi teema tunduks nagu sobilik, ja ka päris ratsanikud on suudetud kampa saada, tasakaalustab film kauboikultuurile iseomast maagiat järjepanu argieluga. "Betoonkaubois" on edukalt loodud maagilise realismi atmosfääri pealispind, sinna kordagi päriselt sukeldumata. Pildikeel ja loo struktuur pakuvad vesternižanriga seotud pidepunkte: Cole rahustab hobust, kes ei allu kellelegi, või leinav kauboi, kes seisab kunagise trikiratsaniku matustel sadulal püsti. Õhus on püsivalt vesterni hõngu ja igal hetkel võiks filmi tegelikult mahtuda mõni deus ex hippio stiilis lahendus. Viimasest on suudetud õnneks varmalt hoiduda kuni võiduka lõpuni, kus see on ka igati välja teenitud.

Pildikeeleliselt on film vägagi õnnestunud. Vesterni atmosfäär on põimitud äärmiselt hästi kergelt allakäinud äärelinna konteksti. Kuigi on tore näha, kuidas madalate kahe- ja kolmekorruseliste majade taustal kangastub loojuvas päikeses äkitselt kiirtee kõrval metsik lääs, on ekraaniteose meisterlikemad hetked need, kus suudetakse luua klassikalise kauboi- ja maaelu tunnetus vähem ära käiatud vahenditega. Eriliselt meeldejääva üksikdetailina mõjub sõnnikukäru ette kinnitatud kaamerast paistev rakurss, mis leiaks endale tõenäoliselt järgijaid ka eesti filmi kontekstis. Nagu mainitud, ei seisne filmi kaubofantaasia tagaajamistes hobustel, vaid pigem selles, et on tarvis tall sõnnikust tühjaks visata. Kauboivaimsus niivõrd ülevalt kätte saada väärib kiitust. Kauboifantaasia on filmis asendatud kauboielu tõelisusega – ning mõjub seda maagilisemalt.

Cole'i üleskasvamise loo taustal jookseb "Betoonkaubois" kestvalt ka tallide lugu. Vaatajale antakse filmi esimesel kümnel minutil mõista, et Fletcheri tänava tallid on kinnisvaraarendajatele ja linnavalitsusele pigem pinnuks silmas. Vaataja aga mõistab, kui erilised ja olulised on need tallid sealsele kogukonnale. Need seovad Philadelphia kauboisid majanduslikult ja sotsiaalselt, aga ka kultuuri ja traditsiooni mõttes põlvkondlikus mõõtmes. Filmis suudetakse edukalt näidata nii meile kui Cole'ile hobusetalle, hobuseid ja kauboisid liimina, mis hoiab koos kogukonda.

"Betoonkauboi" on film, millele vanusepiirang võib vägagi liiga teha. Suurepärane noortefilm pakub põnevust küll ka vanemale publikule, pinget ja mõtlemisainet kultuuri ja traditsiooni rollist noore mehe kasvamises. Suurepärane isa-poja film on võib-olla veider valik enne emadepäeva, kuid väärib soovitamist.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: