"Olev Subbi: Elu kuues peatükis" on film, mis on loodud puhtalt kunstifännidele. Kuigi siit saavad oma osa ka kunstiarmastajad, kunstivaatlejad, kunstitegijad ja kunstist mõtlejad, on teos suunatud fännile. Paradoksaalsel kombel seejuures aga nii Olev Subbi fännile kui müstiliselt umbisikulisele kunstifännile.

Dokumentaalina esineb film eeskujulikus puhtuses. Subbist konstrueeritakse maheda jazzmuusika, Tambet Tuisu veelgi mahedama pealelugemise ja kaasteeliste pehmete kommentaaride kaudu armas geeniusemüüt. Mees, kes otsustas taanduda nõukogude üheülbalisest, madalast ja mannetust maailmast oma maalilisse privaatsfääri. Paika, kus segunevad Pallas, unistused möödunud aegadest, kaunid naisvormid ja suitsuse häälega öhe sosistatud: "Klassika". Kuigi see kõik kõlab esmapilgul kokku kaunis klišeelikult, suudab film selle tegelikult edukalt välja kanda. Omaaegsete soojad ja siirad mälestused on suudetud ühes Subbi teostega sublimeerida terviklikuks ja nauditavaks ekraanikeeleks, mis kannab edukalt edasi Subbi ja tema maalide vaimsust.

Maalide ja nendes kantavale vaimsusele aitavad läbimõtestatud vorme anda lisaks nelja eri põlve kunstnikud: Mihkel Ilus, Tõnis Saadoja, Kaido Ole ja Tiit Pääsuke. Igati tänuväärt lisand filmile. Kõik neli ennast maalivallas enam kui tõestanud kunstnikud annavad Subbi mõtestamiseks sissevaate, mida julgen pidada filmi suurimaks vooruseks. Eelmises lõigus puudutatud sõbrad, kaasteelised ja armsad tuttavad on (loodetavasti) inimkogemuse universaalseks mõõtmeks. Ametivendade arvamus ja tunnustus pakub seevastu sissevaadet sellesse, mis on meie peamiseks mõõdupuuks pärast meie surma – amet. Antud mõõtme väljatoomist vastavas mahus võib vast pidada filmi triumfiks.

Naasen aga sissejuhatuses puudutatud kunstifänni juurde. Temale tunduks tõesti linateoses kõik nagu olemas olevat: "Kaunid lood, kauneimgi müüt ja seda saatev elegants", viimane mitte vähesel määral kehastatud Subbi maalidel olevate daamide poolt. Mis saab aga siis, kui sa pole fänn? Kui kunsti puhul tegelikult ei köida see müüt, ühes enda ümber keerleva, mälestustest tiine auravahuga? Siis võib film tõesti jääda poolikuks ja seda kõige kahetsusväärsemal moel. Müüt lõikab Olev Subbist välja intriigi, mis võiks kaasajal anda kunstnikule hoopis uue hingamise. Selle, et tegu oli kunstnikuga, kelle looming kehastas "mehe pilku" samas intensiivsuses kui nostalgilist tagasivaadet kodanlikule vabariigile.

Loomulikult ei aita olukorrale kuidagi kaasa see, et Subbist räägivad neli meeskunstniku. Ei saa üle ega ümber küsimast, palju oleks film võitnud sellest, kui oleks toodud sisse kasvõi üks naiskunstnik, veelgi parem mõni temaatikale keskendunud naiskunstiteadlane, kes oleks saanud Subbit feministlikust perspektiivist veidigi avada. Kunstnik ju ometi ei kaotaks sellest. See, et naisakt Subbi maalil on sama tihe esineja kui leivakäärul võikiht, ei muuda teda kuidagi halvaks või kõlvatuks kunstnikuks. Pigem pakuks Subbi kunst läbi naisvormi fetišistliku esinemise teadustamise nii toonast aega, mõtemaailma kui inimest avavat perspektiivi. Film oleks võinud anda Subbi kunsti hindamisele ja mõtestamisele uue hingamise. Kahjuks kannab film tõelisele fännile kohaselt siin silmaklappe.

"Olev Subbi: Elu kuues peatükis" väärib soovitust, kuid tekitab samas ka kahetsust. Subbi kunstil on maailmale anda nõndavõrd palju enamat kui pelka kaunidust, harmooniat ja eskapismi. Olles teadlik filmi otsusest antud radu vältida, jääb suhu poolfrivoloone maitse. Ja seda Subbi ise vististi poleks tahtnud.

NB! Mitte ajada segamini samuti Jupiteris leiduva dokumentaalfilmiga "Olev Subbi 90", mis on pool tundi lühem, sketšivam, suuresti ilma intervjuudeta. Sisuliselt sama filmi dieetversioon, millelt paistavad Enn Kunila sõrmejäljed veelgi ilmselgemalt läbi.