Milline kunstnik on Olev Subbi? Millised tema tööd on?

Mind on Olev Subbi puhul võlunud joon, mis on kogu tema loomingus väga tugevalt esil: igatsus kuskile mujale, eemalolek ja teataval määral eskapism, mida ta on vormiliselt oma loomingus täiuseni vorminud.

Mis tema eluloos või loomingus inspireeris nii väga, et tekkis soov temast film teha?

Eelmisel aastal oli Olev Subbi 90. sünniaastapäev ja siis olid näitused nii Adamson-Ericu muuseumis kui ka kunstihoones. Sellest tekkis ka tõuge teha film, see on valminud Enn Kunila soovil ja Eero Epneri produtseerimisel.

See on minu teine kunstikust valminud film, möödunud aastal sai valmis film Konrad Mägist. Minu arvates on huvitav panna kokku sellist narratiivi, kus kunstniku looming, tema eluloolised faktid ja ajastu hakkavad omavahel seoseid looma.

Konrad Mägi filmiga on ju palju sarnasusi, aga kas nüüd selle Olev Subbi filmiga oli midagi teistmoodi ja erinevat?

Selles suhtes on see teistsugune film, sest minu jaoks on Konrad Mägi ja Olev Subbi üsna erinevad kunstnikud. Seetõttu on ka filmi vorm ja need stilistilised lahendused, mida seal on kasutatud, erinevad.

Väga huvitav oli märkimiku kasutamine selles filmis. Kuidas te selleni üldse jõudsite, kuidas see teie kätte sai?

Filmi eeltöö algas Eero Epneri kirjutatud biograafiast. Epner tõi mulle kaks kastitäit Olev Subbi isiklikku arhiivi, kus oli slaide, fotosid, kirjavahetusi, diplomeid ja oli üks kaustik, kus ta oli oma käega kirjutanud asju, mis olid tema jaoks kunsti tegemisel viimase kümne aasta jooksul kõige olulisemad olnud. Mind hakkasid need märksõnad huvitama ja siis tunduski, et see võiks olla selle filmi struktuur.

Kas neid rääkijaid oli Olev Subbi loominguline lihtne või keeruline leida?

Need me valisime koostöös Eero Epneriga, kes on ka filmi toimetaja ja produtsent. Need olid mõnes mõttes tema valikud, aga me arutasime need koos läbi.

Mulle kuidagi endale meeldib rohkem selline isiklik lähenemine, kunstiteadlase jutt võib küll olla oluline, aga see ei pruugi alati köitev tunduda. Seetõttu otsisime inimesi, kellel on Olev Subbiga isiklik kontakt olnud, lisaks inimesed, kes on Subbi loomingust ise mõjutatud: kunstnikud Tõnis Saadoja, Tiit Pääsuke ja Mihkel Ilus.

Esmapilgul tundub, et Konrad Mäest on lihtsam filmi teha, kuna tema nimi on tuntum ja tema kunst on laiemale üldusele teada või ka tema roll kunstiajaloos. Kui hästi teie arvates laiem üldsus Olev Subbi loominguga kursis on?

Sellele küsimusele teaks küll ainult laiem üldsus ise vastata (naerdes). Minu arvates on nii Konrad Mägi kui ka Olev Subbi kunstiõpikute kaudu kindlasti tuttavad. Ma ei leia, et üks oleks vähemtuntud kui teine.

Kas teil on plaanis ka mõni järgnev kunstnikufilm?

Mõnes mõttes on, ma teen praegu mai lõpus loodetavasti avatavale Fotografiska näitusele filmi DeStudiost ehk Peeter Lauritsast ja Herkki Erich Merilast.

Mis teile kunstnike portreteerimise juures meeldib? Kas te tahate sellega edasi minna?

Ma olen ise ka mõelnud, et portreefilmide tegemine on saanud minu senises loomingus läbivaks jooneks. Mulle meeldib süveneda ühte inimesse, teda portreteerida ja luua seoseid tema elu, loomingu ja ajastu vahel. See kuidagi köidab mind, vähemalt hetkel.

Te andsite selle filmis väga mõnusalt ruumi ja aega neid kunstiteoseid vaadelda nii lähemalt kui kaugemalt. Kas see režiiline suunitlus oli juba ette mõeldud?

Minu jaoks on väga oluline, et kui ma teen filmi kunstnikust, siis selle filmi kaudu jõuaks ka selle inimese kunst vaatajani. Seetõttu pikad kaadrid ja lähivõtted maalidest on juba ideetasandil olnud väga oluline osa sellest filmist.

Kas see oligi algselt plaanis teleesilinastusena?

Tegelikult pidi 7. märtsil olema kinos Sõprus selle filmi esilinastus ja see pidi jooksma kaks nädalat kinodes, aga elu on läinud teistmoodi, seega nüüd on selle filmi teleesilinastus.

Kuidas see praegune aeg teile režissöörina mõjunud on? Kas see on andnud võimalust tegeleda käimasolevate projektidega süvitsi või on see kuidagi pärssivalt mõjunud?

Praegu on mul vedanud, mul on kaks filmi montaažis. Ei ole põhjust kodust väljas käia, saan rahulikult kodus istuda ja monteerida.

Mis selle filmi lähteülesanne oli? Kas te üritasite 50 minuti sisse tema eluloo kirja saada või arutada tema tähenduse üle Eesti kunstiloos?

Ma üritasin maalide ja nende inimeste kaudu, kes seal filmis kõnelesid, leida isiklikku lähtenurka, mille abil on võimalik Olev Subbi loomingule lähemale jõuda või seda avada. Ma pole üldse kindel, et kajastasin kõiki tema eluloolisi fakte, võtsin ainult suuremad sündmused, mis on tema elu ja loomingut mõjutanud.

Mis on erinevus, kas teha elavast või juba lahkunud inimesest dokfilmi?

Lahkunud inimesest dokfilmi tegemisel on alati see, et materjalide hulk, mida saab kasutada, on äärmiselt limiteeritud. On mõni slaid ja mõni kiri, Subbi puhul oli veel mõni üksik videointervjuu, Mägi puhul polnud sedagi.

See pusletükkide kokkupanemine on subjektiivsem, aga samas elusast inimesest filmi tegemine on mõnes mõttes palju keerulisem. Inimene on päriselus palju hoomamatum kui siis, mil temast on järel teatud arv fakte. Need lähteülesanded on mõlemal juhul erinevad.