Eero Epneri sõnul pole inimeste huvi Olev Subbi tööde vastu raugenud. "Olen vaadanud külalisteraamatuid ja inimesed muutuvad emotsionaalseks, juubeldavad, rõõmustavad ja kirjeldavad värve, ilu ja ilutunnet, mida nad teostest saavad."

"Marianne Kõrveri filmis räägivad inimesed, kes tundsid teda kõige kauem, näiteks üks tema koolivend, kes rääkis intervjuus, kuidas ta juba 1940. aastatel käis Subbiga tennist mängimas," rääkis Epner. "Huvitav asjaolu, mis nendest intervjuudest välja tuleb, on see, et Olev Subbi elas pika ja huvitava elu ja selle aja jooksul nii tema otsingud kunstis kui tema inimesena eriti ei muutunud."

Epner rääkis, et Subbi püüdles kogu aeg ideaali poole. "Seetõttu tema elu on huvitav. Mitte selles muutumatuses, vaid pidevas järeleandmatus püüdes lõpuks saavutada see ideaal, teades, et ta ei saavuta seda kunagi."

Epner valis saateks välja kolm Olev Subbi silmapaistvat tööd.

"Maastik Elva lähedal" (1975)

"See on valminud selle koha lähedal, kus ta veetis oma lapsepõlvesuved. Olev Subbi loomingut iseloomustatakse kui väga positiivset, värviküllast, tal oli ilu ja harmooniat otsivat lähenemine kunstile ja see on ka selles töös näha," rääkis Epner.

"Aga see teeviit, mis viitab tema lapsepõlvekodu, Elva lähedale, on pärit mitte aastast 1975, vaid see on esimese vabariigi aegne 1930. aastatest. Subbi keeldus tunnistamast, et tema elulugu kuidagi tema piltides peegeldub ja ta ütles selle korduvalt välja, et ärge otsige minu elulugu minu piltides. Aga tema lapsepõlves juhtus mitu traagilist sündmust ja mulle tundub, et suur osa kogu tema kunsti helgusest ja ilust on tegelikult soov kuidagi toime tulla selle traumaga, mis lapsepõlves juhtus. See teeviit, mis viitab tagasi nii 30ndatesse kui ilusasse lapsepõlvekodusse, viitab tema püüdlustele."

Epneri sõnul langes Subbi traagiline saatus osaks paljudele tema põlvkonnas. "See ideaalne lapsepõlvekodu, mida ta detailidena läbi kogu oma loomingu kujutab, hävitati 1940. aastatel. Tema isa arreteeriti ja tapeti, tema vend hukkus saksa sõjaväes, tema vanem õde põgenes Kanadasse ja nad kohtusid uuesti paarikümne aasta pärast."

"Tüdruk avatud akna all" (1977)

"Üks Olev Subbit nii kunstis kui elus iseloomustav asi oli see, et ta proovis ehitada mingisugust omaette maailma, mis oleks võimalikult sõltumatu sellest nõukogude tegelikkusest," selgitas Epner. "Ta tegeles asjadega, mis ei olnud kuidagi nõukogulikud, nagu džässmuusika, tennisemäng, elegantsed hobid. Kunstis proovis ta luua ideaalset paralleelmaailma. Siin on näha, et see maal on teisest ajast, aga seal üleval me näeme ühte 1970. aastate detaili, lamp on iseloomulik 70ndatele. Nii et ainult sinna pildi äärde ta lubab kaasaja sisse, aga üldiselt ta püüdleb mingi muu tegelikkuse poole."

"Piazza del pozzo" (1993)

"Subbi liikus oma loomingus järjest rohkem ideaalide poole ja üheks ideaaliks oli see, kuidas panna värv kõlama iseseivalt, nii, et ta ei kujuta midagi. Tunneme siin ära kaaravad ja linnamotiivid, aga tegelikult kõige olulisem, kui vaatame Subbi maale, on vaadata värve. Kuidas värve on kasutatud, kuidas kõrvutatud, kuidas pintslikiri seal töötab."