Road-movie on minu arvates žanrina kohasem pigem privaatsele kui kommunaalsele vaatamiskogemusele. Sestap sobib ühiskonna taassulgumise valguses välja tõsta Paul Greengrassi värskeimat linateost: "News of the Worldi". Kuigi Netflixi sisutäidet eksponeerivatelt kaardikestelt võis filmi leida juba jõulude paiku, siis vähemalt kohalikus kontekstis on linateose vaatamiseks parim aeg saabunud just nüüd.

Lugu rullub lahti Texases, viis aastat pärast Ameerika kodusõja lõppu. Tom Hanks kehastab endist lõunaosariikide koloneli, kes on enda kanda võtnud linnakeste, alevike ja külade vahel liikuva ajalehelugeja ameti. Sarnaselt sellele, kuidas ajalehelugemine ees vastutas Eestimaa kubermangus valjuhäälselt kõrtsis eeslugeja, oli see seda ka teisel pool Atlandi. Erinevalt kohalike kontrollistruktuuride all toimunud eluolust, olid USA lõuaosariigid toona aga tõepoolest see, mida romantiliselt hüüame metsikuks lääneks.

Nagu metsikutes paikades toimuvatele lugudele kohane, lööb narratiivi käima salapära ja vägivald. Kolonel leiab teepervel ülespoodud mehe, ärarüüstatud kaariku ja sinisilmse blondi tüdruku (Helena Zengel), kes räägib ainult pärismaalaste keelt. Kaarikuräsus vedelevad dokumendid annavad teada, et lapse pere olid tapnud pärismaalased, kes kasvatasid ta aga hiljem hulgas üles. Nüüd tapsid mõned pioneerid ka lapse uue pere ning tüdruk on tarvis toimetada ainsate elusolevate sugulaste juurde teises Texase otsas. Et kohalikud föderaalvõimud ei paista olukorrale suuremat tähelepanu pööravat, võtab kolonel tüdruku kohaletoimetamise enda õlule.

Hanksi ja Zengeli kehastatud tegelased ja nende vahel idanev usalduse ja hoolimise suhe on filmi kandvaks talaks. Seejuures peab kiitma näitlejatöödega võrdselt casting'ut. Helena Zengel kehastab suurepäraselt kultuurilisse vaakumisse paisatud tüdrukut, kes navigeerub naturalistliku indiaanikasvatuse pagasiga 19. sajandi "kombekas" ilmas. Zengel saab east hoolimata meisterlikuga hakkama ilmetele, liikumisele ja vaatajale mõistmatule keelele toetuva rolliga. Jagataks vaid lapsnäitlejatele Oscareid, julgeksin prognoosida selle aasta võitjat. Tom Hanks teeb seejuures võib-olla oma seni kõige isalikuima rolli ehk teeb teisisõnu suurepärase rollisoorituse Tom Hanksina.

Kahe tegelase seiklused mööduvad vaatajale vägagi stressivabalt. Iga pingeline olukord, kuhu tegelased satuvad –  kurjadest lapseröövlitest diktaatorliku külavanemani – lahenevad keskeltläbi 10-15 minutiga. Intriig sellest, kas kaks tegelast saavad omavahel lähedasteks, on samuti eos läbinähtav. Tegu on faktoritega, mis teost kinokontekstis vaadates ajaksid haigutama ja sunniksid filmi tervikuna pigem keskpärasena nägema, kuid koduseinte vahel mõjuvad nagu soe tekk. Et kogu elamus on suures osas kahe peategelase loksumine vankril, mõjub kogu ettevõtmine vaatajale kohati nagu rahustav äiutuslaul.

Filmilikes aspektides on samuti tegu nauditava kogemusega. Kes mäletavad Paul Greengrassi peamiselt Jason Bourne'i filmide lavastajana, neile võib antud film tunduda nagu kohtumine kunagise sõbraga, kes on suutnud vahepeal üles kasvada. Käsikaamera on siiani režisööri vaieldamatu lemmik, kuid viimase kasutamine on konservatiivsema tooniga. Tagasihoidlikult klassikalist joont hoiab ka pildikeel, jäädes truuks vesternidele omaste laugete maastike ja läbipaistvalt lavadekoratsioonilike peatänavate kujutamisele. Eriliselt tasuks esile tõsta esimesi. Hetked, mille puhul tõusis tõesti kahjutunne, et filmi ei näe kinos, langesidki peamiselt loodusvaadete ja nähtuste kujutamisele. Parimatel hetkedel võinuks kaader olla välja lõigatud kas mõnelt National Geographicu lehelt või Hudsoni jõe koolkonna maalilt.

Nagu tõenäoliselt juba arusaadav, läheb film kergelt alla, suutes seejuures olla enamat kui tühi meelelahutus. Käsitletavad teemad on küll tihtipeale naiivselt lihtsalt lahendatud, kuid see toetab tegelikult filmi üldist mõju. Tuliselt peetud kõne võib muuta maailma, hea on pahast kavalam ja happy end on garanteeritud. Isegi ajal kui päevad tunduvad üheks voolavat, suudab "The News of the World" pakkuda laupäeva tunnet.